Intervjuu Vahur Afanasjeviga

afanasjev

Vahur Afanasjevi luulekogu „Tünsamäe tigu“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Vahur Afanasjeviga.

 

Teie “Tünsamäe teos” on päris palju seiku mineviku ja tänapäeva külaelanike elust. Kas need on kõik tõestisündinud lood (kohati jooksevad ju läbi nimed ning aastaarvud) või on tegemist puhta väljamõeldisega?

Kui minevikust räägitakse, tuleb alati fantaasia mängu, isegi kui tegu on reaalsete mälestustega. Kuulsin just rongis, kuidas vanem daam veendunult kinnitas – tema mäletab, et Tartu raudteejaam oli vanasti punastest tellistest. Tegelikult on see alguses peale puust olnud.

Tähtis on ise uskuda sellesse, mida ütled või kirjutad, siis ongi see mingis mõttes tegelikkus. Isegi ulme, fantaasiakirjanduse tegevuskohad peavad tunduma ehtsad. Kõige lihtsam tee veenva olustiku loomiseks on kasutadagi reaalseid paiku ja tegelasi.

Suur tänu seekord inimestele, kelle mälestused on Maa-ameti Xgis kaardi pärandkultuuri kihis. Kasutasin neid päris tublisti, ühes enda mälestuste ja täielik fantaasiaga. Nimed muutsin üldiselt ära.

Kummaline asjaolu: sõnaühend “Tünsamäe tigu” tuli pähe täiesti juhuslikult, alles siis, kui raamat valmis, selgus, et Tünsamäe talu praegune peremees on sinna päriselt viinamäeteod toonud.

 

Luulekogus peegeldub tihe läbikäimine Kirepi eestlaste ja venelaste vahel. Ühelt poolt ollakse koguaeg koos, teiselt poolt nagu säiliks mingi umbusaldus. On see nii? Mida Te sellest suhtest arvate?

Need venelased on vanausulised. Vanausuline, see tähendab Nikoni reformide eelse kombestiku ja usu hoidmist, suletust välisele ja loomulikult umbusku. Kohalike talu-eestlastega elati sünergias. Sõda ja sovjeti-venelaste tulek ajas lood keeruliseks kogukonna seeski. Üks naabrimees oli omakaitses, teise isa oli punane – omakaitse lasi maha. Mõlemad vanausulised.

Õigupoolest on umbusaldus ja kogukondade eristumine normaalne. Eristuvad ju inimesed elustiili järgi – need, kes loevad luuletusi, üldiselt umbusaldavad neid, kes armastavad skuutreid ja ATV-sid, see vastuolu on paiguti tugevam kui eesti-vene vastuolu. Lõimumine ja reeglistatud multikulti on totrus. Umbusaldust ei saa ära keelata ning küsimustes, mis ületavad kogukonna piirid, peab maksma rahva enamuse tahe. Demokraatia, see on mitmesuguseid väärtused, kuid ühesugused põhiväärtused, mida väljendab põhiseadus. Kui sõda välja arvata, siis Kirepis ja selle ümber jagasid kogukonnad samu põhiväärtuseid.

 

Märtsis Kaktusele antud intervjuus ütlesite, et ei rahuldu eduka luulekoguga ja soovite hoopis mõnd legendaarset romaani kirjutada. On praegu midagi sellist käsil?

Jah, tõepoolest kirjutan juba mitu aasta suurt raamatut. Alla ei taha vanduda, lähen edasi kasvõi paar lehekülge kuus. Ma ei taha elada vaesuses ja mul on endiselt muid ambitsioone peale kirjanduse. Raske on töise päeva järel kirjandusele häälestuda, puhata tahad ju samuti. Ma ei ole veel nii elukogenud, et täiskohaga kirjandusele pühenduda – see, mis mul öelda on, mahub ilusti ära harva ilmuvatesse raamatutesse.

 

Minu 82-aastane vanavanaema, kes lõpetas kutsekooli kuskil Kirovi oblastis ja on üldiselt olnud kultuurieliidist kaugel, oskab paljusid Jessenini ja Tsvetajeva luuletusi peast esitada. Tundub, et tema põlvkonna jaoks pole see haruldane. Praegu loevad luulet aga üksnes literaadid (ja tulevased literaadid). Kuidas Te arvate, kas asi on ühiskonna muutumises või on luule, tõepoolest, marginaliseerunud? Kuidas saaks probleemi lahendada, kui see olemas on?

Su vanaemal on hea mälu. Mina ei oska suurt midagi peast, kindlasti mitte enda luuletusi. Ja luulet, kui päris aus olla, loen vähe. Eelistan narratiivi. “Tünsamäe tigu” on ses mõttes petukaup, aga seal on selged lood sees.

Võimalik, et arvuti-eelsel ajastul sai inimene vähem algoritmiliselt mõtelda. Luule loob ebaloomulikke, tavaelu algoritmist väljuvaid seoseid. Loodus areneb laineliselt, küllap muutub luule või luulesarnane nähtus taas tähtsamaks.

Nõukogude ajal olid avalikud väljendusviisid piiratud, luulekeel võimaldas vabamalt väljenduda. Tsvetajeva kohta nõnda ei saa öelda, et kasvõi Runneli ja Viidingu tekstid olid jutustavad, see läks inimestele korda. Praegune luule kipub olema hägune või siis kalambuuritsev, nagu aforismikogu. Kui luulet on tarvis, siis see ei kao. Ja kui kaob, siis pole parata. Igapäevast on kadunud regilaul ja sirp, kuid koopamaalingud on gräti näol tagasi tulnud.

 

Mille üle Te kõige rohkem uhke olete?

Ilusa ja targa naise võtsin.

Küsis Mikael Raihhelgauz.

Mikaeli arvustust Vahur Afanasjevi luulekogule „Tünsamäe tigu“ loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.