Kirepi küla limane jumal

tünsamäe-tigu

Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu“

Tartu NAK, 2015, 108 lk.

Toimetanud Kaur Riismaa

Kujundanud Katrin Kisand

 

 

Kui ilu on vaataja silmis, siis Vahur Afanasjev on silmaarst. “Tünsamäe tigu”, tema viimane luulekogu, paneb imetlema lagunevaid tellishooneid ja hoolitsemata niite. Vaated, mida me Eestis autoga ringi sõites nii tihti tähelepanuta jätame või koguni põlastame, muutuvad rohelise raamatu lehekülgedel maalilisteks. Luule kutsub müstilisele reisile mööda Kirepi küla, kus loodus ja eluolu on tihedalt ajalooga põimitud.

Luulekogu on kujundatud atlasena. Värsside kõrvalt jooksevad teed ja ojad, majad ning talud on korralikult ristikestega märgitud, ei unustata isegi auke ja punkreid. Sõnalised kirjeldused on muidugi esikohal – need on erinevalt abstraktsetest visuaalsetest tähistest väga detailsed: “Keskvälja talu ristikivi. / Tahutud kivist piiripost. / Heinaküüni varemed./ … / Kohe pärast jõge Pähklimäe siht. / Kahel pool teed pähklipuud.” Just sellised hakitud ülitäpsed laused teevadki raamatu eriliseks. Silme ette tekib konkreetne pilt. Kõik on päris – ei mingit valetamist.

Rõõmustab, et kirjeldavaid topograafilisi luuletusi on raamatus rohkelt. Tõsi, kohati anti küll kulunud filosoofilistele tekstidele järele, kuid mitte nii palju, et see häiriks, pigem jäi peale objektiivne möödanikukäsitlus, mis, paradoksaalselt, ei lase lugejal jääda vaid distantseerunud vaatlejaks. “Tünsamäe teost” leiame nii suuri konflikte (23. novembril 1944 / visati ukse juurde granaat / ja korstnast tulistati sisse) kui ka isiklikke lugusid (Nõnda elasidki: / peremees oma naise ja lastega / ja ilus noor naine / loomulikult samuti lastega), mõlemad aga panevad küsima, mis peitub nende taga. Väga tabavalt on osutatud sellele, kui palju jääb tegelikult nähtamatuks.

Loomulikult paistab silma ka tigu, kelle kaudu kõik tekstid seotud on. Tema on see Suur Teine, kelle poole oma ühiskonnakriitikaga pöörduda; midagi igavest ebastabiilses maailmas: “Tünsamäe talu enne Meoma lodu – / seisund hävinud, kägu kukkunud, / aga tigu jookseb omasoodu edasi.” Loom, kes ilmub nähtavale, siis kui ta tahab, kuid ometi on alati olemas ja alati liikvel.

Afanasjevit võib võrrelda Arvo Metsaga, tema luule on üdini nostalgiline. Kohati on raske uskuda, et jutt käib praegusest suvekodust – nii palju on raamatus igatsust möödunud aegade üle. Aus, kriitiline ja terane “Tünsamäe tigu” meenutab vana fotoalbumit. See ei ole luulekogu, mis jääb triumfaalselt kirjanduse ajalukku, kuid vihmastel päevadel on kindlasti mõnus seda vaikselt oma toas lehitseda.

Mikael Raihhelgauz

Mikaeli intervjuud Vahur Afanasjeviga loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.