Intervjuu Mats Traadiga

Mats Traat

Mats Traadi luulekogu „Alalütlev“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Mats Traadiga.

 

Millele toetudes kujunes kirjanikutee algusaastail teie enese stiil? Kas nüüdseks tunnete, et olete selle leidnud?

Möödunud sajandi kahekümnendail-kolmekümnendail aastail oli kirjanike stiili uurimine moes. Meenutagem kas või Johannes Semperi magistriväitekirja prantsuse kirjaniku Andre Gide’i stiili struktuurist. Tollal vaieldi ja väideldi nõrkemiseni, kuulutati, et stiil on kõik, stiil teeb imet, stiil ongi kirjanik. Loovkirjanikku teoreetiline vehklemine ei aita. Luuletades peab tal olema omast käest võtta mõte, tunne, elamus, mõtte-, kujutlus- või loodusepildid, metafoorid enesestmõistetavalt. Proosa ei eksisteeri, kui ei jutustata lugu; draama eeldab mõnda raputavat sündmust – inimese murdumist, hukkumist, ärkamist, uuestisündi, ühe sõnaga inimhinge liikumist. Need on aabitsatõed, mis muidugi ununevad kõigepealt.

Mis stiil siis lõppude lõpuks on? Kuidas võrrelda eri kirjanike stiili? Empiiriliselt on kõik võimalik.

Kas kirjanik saab oma kujutuslaadi kujundada? Teatava piirini küll, kui ta on suuteline analüüsima oma võimeid ja võimalusi. Kui ta kainelt oma nõrkused-tugevused üle vaatab ja endale aru annab, kui palju ta soovib ja suudab oma ande arendamiseks tööd teha. See oleks siis teadlik enesekujundamine. On asju, mis on õpitavad, ja on asju, mida pole võimalik kuidagi õppida, lõpeta või kolm ülikooli. Need on asjad, mis peavad kirjanikul sündides kaasas olema.

Noorluuletajana tajusin üha, et mu vormitunne on nõrk, ja sain aru, et pean õppima kasutama mitmesuguseid luulevorme. Seepärast siis, kui teised üliõpilased lõunastasid kedrikorrusel, istusin mina üleval Kirjandusinstituudi saalis, kus oli vaikne, ja proovisin jambi, anapesti, amfibrahhi, heksameetrit, sonetti. See oli luuletamistreening, enesetäiendamine, kuid mitte ainult. Vormid võivad sütitada, värvida ainet, dikteerida sisugi, sest iga vorm kätkeb endas sisu fluidumit, nii imelik ja võõrastav kui see esimesel silmapilgul ei tundugi.

Noorprosaistina oli minu nõrk koht novelli ülesehitamine, saamatus faabula kavandamisel, kartuski, et kui ma asun süžeed arendama, looma konfliktset situatsiooni, valgub mu jutuke laiali. Seetõttu kippusid lühijutud jääma staatiliseks. Aga ma harjutasin, õppisin kirjutama dünaamilisemalt, täpsemalt ja tihedamalt.

Te olete väga viljakas autor nii lüürika kui ka eepika vallas. Mis jääb luules puudu, et on vaja kirjutada ka proosas ning vastupidi? Mida saab edastada ühe žanriga, ent teisega mitte?

Üks žanr ei seisa teisel tee peal ees. Neid on mitmel viisil segatud, lahustatud ja lõhustatud, kuid minu meelest parimaid kunstilisi tulemusi on saavutatud ikkagi siis, kui žanr esineb puhtalt, oma ajalooliselt väljakujunenud kujul. Selles mõttes on kirjandusžanrid nagu rahvad – nad tahavad ja eelistavad olla iseseisvad, teistega vägivaldselt segamata. Lüürika, eepika ja draama kui žanrid on välja kujunenud väga ammu. Neid muuta ja murda ei maksaks – uuendaja võib lõpuks jääda lõhkise küna äärde. Tähtis on muidugi mõõdutunne. Kui žanrid esinevad heas kooskõlas ja parajas segus, võib tulemus olla siiski üsna mõjus.

Kas teil on kirjanikutee kestel olnud perioode, mil erinevatel põhjustel kirjutanud pole? Kuidas need ajajärgud teile mõjuvad?

Ca 1989-1990 ei suutnud ma umbes aasta aega töötada epopöa kallal, mis oli pooleli. Meeleolud ühiskonnas, järelikult ka inimeses, olid ebakindlad, ootusärevad, poliitiline olukord korduvalt üsnagi ähvardav. Pika proosa kirjutamine eeldab meelerahu, seda siis polnud. Küll aga sain luuletada.

Muid pärsitud perioode ei mäleta.

Teie tekstides esineb väga sageli biograafilist ainet. Kust te need inimesed leiate või kuidas nemad leiavad teid?

Igal inimesel on oma elukäik, kirjanikul samuti. Ta on kuskilt pärit, tal on juurekava, ta on käinud ja käib läbi teiste inimestega. Märkab, mis toimus ja toimub ühiskonnas, riigis, maailmas. On olnud inimesi, kes otsivad kirjaniku üles, tulevad oma mälestustega, tähelepanekutega, oma looga. Igatahes tikutulega inimest otsida pole tarvidust. Mõnikord otsin mina üles inimese, kes ühest või teisest asjast/inimesest/sündmusest teab seda, millest minul pole aimu. Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon ühe näite. Mul tuli tahtmine kirjutada kuulsast neurokirurgist Ludvig Puusepast. Ainet kogusin mitmest allikast. Oli teada, et Tartus elab veel professor Puusepa tütar. 2005. aasta augustis helistasin talle ja palusin kokkusaamist. Proua Liivia Lutsu tervis polnud hea, kuid ta nõustus minuga kohtuma. Meie vestlus toimus hotell „Tartu“ kohvikus ja vältas kaks pool tundi. Ma palusin proua Liivial meelde tuletada kõik, mis ta oma isast vähegi mäletab. Ta vabandas, et ei tea kuigi palju, sest siis, kui Puusepp 1942 suri, oli tema alles laps. Kõik, mis proua Liivia rääkis, märkisin ma üles. Esitasin rohkesti suunavaid küsimusi, töötasime, kuni ta ütles, et tõesti rohkem ei tule meelde. Küsisin, kuidas ta suhtub sellesse, kui mina tema isast, jaolt ka temast endast kirjutan novelli või romaani. See mõte meeldis talle väga. Kirjutades põimisin proua Liivialt saadud mälestusi muu ainese hulka; see osa, mis puudutas tema ema ja ta enda elusaatust pärast sõda, jäi üle, kuna minu miniromaan lõpeb professori surmaga.

„Alalütlevas“ kritiseerite küllaltki palju praegust ühiskonda, siiski on ka lootusekiiri. Kui suur see lootus tuleva osas on?

Kui väike või suur lootus on, ei oska öelda. Tollipulgaga seda mõõta ei saa. Aga ta on olemas. Eks me soovi kõik, et lootus oleks pidev, elujõuline ja valdav; et nii meie kodumaa, Euroopa kui kogu maailm elaks rahus, vabaduses ja hüveolus. Lootus on viimane, mis meid jätab.

Küsis Kristel Zimmer.

Kristeli arvustust Mats Traadi luulekogule „Alalütlev“ loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.