Kaotus ajab upakile

Alalütlev kaaned.indd

Mats Traat „Alalütlev“

Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 64 lk.

Kujundanud Enno Ootsing

 

 

 

“Lootus on viimane, mis meid jätab,” sõnab luuletaja ja prosaist Mats Traat intervjuus Kultuurkapitali auhindade kajastamise projekti tarvis. Tõsi, see mõte on omal kohal ka tema luulekogus “Alalütlev”. Kui lootus jääb viimase tilgana klaasi põhja, siis mis on ülejäänu, mis kaob enne seda?

Kodumaa

Mis oleks rahvas talle kuuluva piirkonnata? Nagu mesilane ilma oma kodutaruta – ei püsi enam vanadel  õitel ja lendab võõrastele aasadele: “Varsti ei jää eestlastele enam oma maalappigi, / kuhu vabadusvõitleja saaks punkri kaevata, / kui isamaa on kavala kaubaga jalge alt ära tõmmatud, / põliselanik jälle vaid võõraste tööori!” (“Püha Eestimaa” lk. 8). Siin pesitseb ka Traadi esimene etteheide meie rahvale. Nimelt väljaränne. Kui maa meist kuidagi lahkuda ei taha, siis jätame ta ise! Või mis? Mõttekoht. “Need, kes jagasid teeleasujate häälivat rõõmu, / on lahkunud, hinges rahuldamatu uudsuseiha.” (Läbi vinelk. 19) see inimrühm pole just väike. Ja kui lisada samas luuletuses mainitud lapsed “isa juurde, rutem, rutem!”, tundub olukord juba õige nadi. Lubatakse ju ikka naasta. Kas valida isa või isamaa?

Võimu elujõulisus

Eesti on postsovetliku riigina tublisti arenenud. Süüvimata või välismaalase vaatevinklist võib see isegi täistõena näida. Tegelikult tundub, et meie imeline tõus mandunud. Seda möönab vähemalt Traat. Joonistub välja osa luuletustest, mis lahkavadki valitsustegelaste ambitsioonitust võtta vastu julgeid otsused. Meie rahvasaadikute rind pole mitte rasvane, vaid pigem kuivapoolne… “Hämmastava kannatlikkusega loodetakse paremat elu. / Uute õite puhkemist, mille nime ei tea isegi päevlik.” (“Kolumn” lk. 37). Pole inimest, kelles kaaluks triumfi lootus üles ebaõnnestumise kartuse. Maad võtab stagnatsioon, mugavus ja ühetaolisus (mitu aastat juba on eesotsas olnud üks seesama partei?…).

Tõepoolest, Eesti, eriti e-Eesti kuvand on märkimisväärne. Meid loetakse isegi potentsiaalsete rajaleidjariikide hulka, rääkimata aktiivsusest, katsetamaks uusi tehnoloogiaid (Postimees, 19.02.16,
“Daniel Vaarik: e-riik vajab inspireerijaid, skeptikuid ja mõtestajaid”). Vähemalt oleme edukad mingiski vallas.

Mõtlen veel meie sportlastele. Viimasel ajal levinud mõtteviis “Pole tähtis võit, vaid osavõtt”. Poliitikas küll nii lihtsalt ei saa, ent on mulje, nagu selle põhjal just tegutsetaksagi. Kusagil valimislubaduste lendlehel on nimi mainitud, kusagil on nägu ka näidatud – küll see riik kuidagi hakkama saab. Ei saa ta midagi. Meil on vaja rohkem Kelly Sildarusid.

Terviklikkus

Inimestel on ohtlikult hõlbus praeguses mitmekesisuse taotlemise tuhinas ja teabe ülekülluses kõige selle alla mattuda. Liialt sageli ollakse mugavad, sõnades mõtlematud, pinnapealsed: “Eelarvamused hoiavad kõigel silma peal. / Nende pidurid ei kulu.” (“Leppimatud” lk. 36) või “Kes veel ihub hammast? Üks ühel, teine teisel põhjusel / solvunud. Mälu on kuri, karjäär teadagi soolikana libe” (“Etteütlus” lk. 40). Siit selgub, et olukord on muidugi osati paratamatu.

Pahaloomulist populaarsust kogub kahtlemistest tingitud väärväärtustamine: “Kui tihti peetakse segast häma sügavamõttelisuseks! / Suurte muutuste tõelised tõukurid jäävad ebaselgeks, / maksvusele pääseb oletuslik hälin.” (“Vaatepunktid” lk. 27). Pole lihtsalt enam aega, et läbi mõelda,  mis on “hea” ning mis “halb”. Elutempo kiireneb, on tarvis meeletult suhelda, kohustused lämmatavad – pole momenti tagasi astuda ning hetkeks esmalt end ja siis olukorda vaadelda, analüüsida. Lõiguti eluga tegelemine nõuab ju ometi  palju vähem vaeva kui terve pildi kokkupanemine: “Pooltoonid, veerandtunded promotud ülimaks eluks” (“Potentsiaal” lk. 9). Lausa ülimaks eluks… Raasukese leiva mälumisest kõhtu täis ei saa.

Pärast “Alalütleva” lugemist on tunne üsna sünge. Leida midagi, mis poleks nihu, on raske. Tekib tunne, et hakkaks südikaks maailmaparandajaks, ent vaid enese mõistusega, proovi palju jõuad, miljonidimensioonilist puslet kokku ei pane. Ent nagu mainitud, on midagi veel alles: “Kui küllaldane on lohutus, mis õrnalt hellitab kuulmeid: / tillukestest silmadest moodustub kõikenägev liitsilm, / meie väikestest hiilgavaist tulevikest suur tulevik?” (“Kolumn” lk. 37).

Kristel Zimmer

Kristeli intervjuud Mats Traadiga loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.