Kokkupõrked Gogoliga

gogoli-disko

Paavo Matsin „Gogoli disko“

Lepp ja Nagel, 2015, 143 lk.

Kujundanud K. Mandmanin ja I. Bilibin

 

 

 

Pean tõdema, et enne KULKA kirjandusauhinna nominentide nimekirja lugemist polnud ma Paavo Matsini nime kuulnud, kuid sellise pealkirjaga nagu “Gogoli disko” haaras raamat mu tähelepanu. Lugenud raamatu kirjeldusest, et tegevus toimub lähitulevikus, kus Eesti taaskord turvaliselt Tsaari-Venemaa rüpes, tõmbas raamat endale mu huvi.

Esimene asi, mida lugeja raamatut kätte võttes näeb, on raamatukaas ja selle raamatu juures tundub paslik ka seda mainida. Raamat on rüütatud uhkesse veripunasesse, mida kaunistab kaunis kuldne slaavi muster mulgi mehikesega keskel. Nii kaanekujunduse kui ka teiste raamatus leiduvate pildikestega on kunstnik väga hea töö teinud.

Lugeda on “Gogoli diskot” kahtlemata mõnus. Matsini kirjaviisi on hea hõlbus lugeda, ei pea ühte lauset mitu minutit seedima, kuid väljendusrikkuse koha pealt pole mitte midagi kaotatud, tekst on värvikas ja vaheldusrikas. Kohe näha, et kirjanikul klassikirjandites sõnakordustega probleeme ei tulnud. Vürtsi lisavad ka mitmed, minule kui vene keele võhikule huvitavad kolmekordsed väljendid, mida raamatu venelastest tegelased kasutavad. Õhkkond, mille Matsin loob, on midagi sarnast raamatu nimekaimu loodule. Kõik see sürreaalsus, mis raamatus toimub, ei pane inimesi Lovecrafti moodi hüsteeritsema ja hulluma, vaid kõik tundub loomulik ja heas mõttes argipäevanegi. Samas aga kõditab Matsin mõnusalt närvi nii hallutsinatsioonide kui ka tumedala minevikule viitamistega. Pean ütlema, et pani südame kiiremini põksuma küll.

Kahjuks need asjad mind lõpuni lummas ei hoidnud. Raamatu esimeses ja teises osas oli väga põnev tegelaste mahhinatsioone ja Gogoli ümber sebimist jälgida ning horror’i sugemetega teise osa lõpp viskas armutult pingekerisele leili juurde. Kahjuks aga ei toonud kolmas osa mitte värskendavat hüpet tiiki, vaid vaikse jahtumise. Tegelaste sebimised kaotasid minu jaoks oma võlu, sürr hakkas tunduma kuidagi tobe ja kolmanda osa lõpp tundus grand finale asemel vindi ülekeeramisena. Tugeva alguse ja keskkoha kõrval jättis raamatu lõpp kuidagi halva maigu suhu.

Siiski, kindlasti ei tasu jätte seda raamatut ostmata, sest hoolimata mitte-nii-heast lõpust on siiski tegemist toreda ja huvitava raamatuga, mis on lugemist väärt ja igale raamaturiiulile ehteks.

Rene Kriisa

Rene intervjuud Paavo Matsiniga loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.