Intervjuu Veronika Kivisillaga

Veronika Kivisilla

Veronika Kivisilla luulekogu „Cantus Firmus“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Veronika Kivisillaga.

 

 

 

 

Minu jaoks oli „Cantus Firmus“ kui ood vaikusele. Kui vaikuse leidmiseks pole võimalik lahkuda maale ja loodusesse, siis kuidas Te kiiretempolises linnakäras vaikusehetki leiate?

Vaikus on kõige alus. Sellest algab luule, muusika, sünnivad kõik lood ja head mõtted. Muidugi kasutan ma alati juhust, kui saab linnast välja, näiteks Käsmu, aga ka tempokas ja kärarohkes linnaelus võib leida vaikuseoaase. Püüan oma teekonnad ja tegemised vastavalt sättida. Mulle meeldivad varahommikud, kui muu maailm alles magab. Hea klaar aeg oma mõtteid mõelda ja päevaks valmistuda. Harju tänavale tööle minnes valin vanalinnas erinevaid teid, aga alati neid, kus vähem turiste ja sagimist. Kloostri Ait on üks väheseid söögikohti, kus muusika ei domineeri – kuuleb lusika kõlksumist ja saab häält pingutamata vestelda. Kui sageli on sebimist ja suhtlemist täis päevad, on mul oma rituaalid, kuidas vajalik vaikusedoos kätte saada. Näiteks astun vahel mõnda kirikusse ja lihtsalt olen seal veidi aega. Või istun mõnes pargis. Või jalutan koeraga. Õnneks on kohti ja võimalusi! Vanalinna nurgatagused ja pargid, kirikud ja muuseumid, surnuaiad, antikvariaatide tolmune vaikus, Nõmme ja Pääsküla teed ja tänavad, Kirjanike Maja musta laega saal enne kirjandusliku kolmapäeva algust. Meenub, et sügisel, kui olin paar päeva Brüsselis, mõtlesin, et selles linnas on küll keeruline vaikust leida. Pidev huugamine! Sireenid! Aga ometi, kontrastina keset kihavat äritänavat on tihti mõni täiesti tühi ja vaikne kabel või kirik, kus end koguda. Usun, et igas linnas on vaikuseoaase. See, kes vaikust vajab, küllap teab neid otsida ja leida.

Kuhu te oma luuletused ja ideed kirja panete, kas eelistate paberit või arvutit?

Mul on alati kaasas märkmik ja harilik pliiats. Kui need vahel harva on maha ununenud, tunnen, et midagi olulist on puudu. Noh, umbes nagu mõni naine võib tunda end alasti ja abituna, kui huulepulka kotis pole… Mu märkmiku sisu on suhteliselt segane, sest kirjutan sinna uitmõtteid, tähelepanekuid, esinemiste kondikavu, ideid, ahastusi, luuletuse algeid ja vahel ka kohe valmis tekste. Kuna kirjutan käigu pealt, bussis või rongis loksudes, on käekiri jõnklik. Selliseid märkmikke on mul aastatega kogunenud suur virn. Muidugi, lõpuks löön ikka tekstid arvutisse ümber. Pikemaid asju – arvustusi, artikleid, vähest proosat kirjutan arvutis.

Oma luuletustes olete tabanud armsaid hetki argipäevaelust, mis võivad kergelt tähelepanuta jääda. Kas pisikeste detailide märkamine on anne või õpitav oskus?

Ma ei oskagi öelda. Pigem ikka vist kaasasündinud „viga“. Ehkki, miks ei võiks tähelepanu ja detailide märkamine olla treenitav? Ma olen alati olnud suur inimestevahtija. Mu sõber Piret Päär ütleb ikka, et tal on iga kord minu pärast piinlik, kui ma end niimoodi vahtima unustan. Mulle näib, et pisiasjad, väiksed armsad hetked ja sõnastused on ju need, mis me elu tähenduslikuks ja mõttekaks muudavad. Muide, mul ei ole näiteks üldse püsivust muudes asjades detailne ja täpne olla – käsitöös või remonti tehes. Seal ei viitsi ma üldse nikerdada!

Kuidas tuua rohkem noori luulet lugema? Kas seda on üldse vaja või lugegu need, kes juba praegu loevad?

Usun, et inimesel on kaasasündinud „luulesoolikas“. Vaat, kuidas väikesed lapsed naudivad rütmistatud kõnet ja oma esimesi, juhuslikke riime! Miks see soolikas sageli siis ühel hetkel kärbub? Küllap loetakse kodudes vähe. Tihti pole seal õieti raamatuidki. On muud tänapäevased meelelahutajad. Selleks, et kasvaks (luulet) lugev inimene, on tarvis raamaturohket kodu, kus laps näeks ja kuuleks oma vanemaid lugemas. Koolis saab mõndagi päästa hea õpetaja, kes leiab üles tekstid, mis võiksid kõnetada. Oskab sütitada, kavalasti mõjutada, et luule tunduks äge, värske, raju, vajalik, puhastav, lunastav. Ma unistan ikka ka sellest, et igas koolis, igas klassis võiks vahel olla tunnikülaliseks luuletaja. Ma tean, mismoodi see mõjub. Tuluke lööb põlema! Olen koolis töötades kutsunud tundi luuletajaid ning käinud ka ise külaliseks. Muidugi on noorele inimesele suurepärane sütitaja eakaaslane, kes loeb ja oma vaimustust jagab. See, mida teevad Kaktuse noored, on fenomenaalne! Vahel tundub, et pilt on nukker – noored ei taha ega suuda lugeda jne. Kõik see vana laul, et kuidas vanasti oli rohi rohelisem. Aga siis on kohe kõrval Kaktus ja näiteks need noored, kes HeadRead festivali Verinoorte kavas üles astusid ja kogu usk taastub kahesajaprotsendiliselt!

Mida soovitaksite Kaktuse lugejatele, kes küll sooviksid, aga pole veel julgenud oma esimesi luuletusi kirjutada?

Kui on tunne, et tahaks, siis igal juhul soovitan kirjutada! Iseendale kirjutamine ei tähenda muud kui iseenda ületamist. Katsetamine võib olla vaevaline, aga võib ka olla väga põnev ja mis peamine, teraapiline. Teine lugu on oma tekstide avalikustamisega. Sõltub inimesest, aga see nõuab enamasti juba suuremat julgust. Kui on soov oma luuletusi ette lugeda või trükki anda, on hea, kui leidub keegi kogenum, kes oskab ehk mõneski küsimuses nõu anda.

Küsis Helen Maria Raadik.

Helen Maria arvustust Veronika Kivisilla luulekogule „Cantus Firmus“ loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.