Asjatult ei longi

9789949386451.jpg

Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad’’

Film Distribution, 2015, 300 lk.

Kujundanud ja illustreerinud Anne Pikkov

 

 

 

 

Oskar on igati arukas ja alati abivalmis väikemees. Pealinna poisina tunneb ta end aga suvel vanaema juures ilma päästva nutitelefonita nagu merehädaline tubakata üksikul saarel ja abi pole kuskilt loota. Vanaema on vana ega mõista neid laste mänge, külapoisid on ju täitsa võõrad (millal on pidanud mõni täiskasvanu teisega rääkima puhtalt sellepärast, et nad on enam-vähem sama vanad?) ning üksi vana telliskivi all elavat vihmaussi kuigi kaua vaadata ei jaksa. Aga mis oleks, kui meisterdaks puutükist telefoni, millega saab imekombel erinevatele asjadele helistada?

Ennemuiste toimus inimese ja looduse vahel pidev suhtlus. Ussisõnad ussisõnadeks, aga ka puud, järvepind ja hommikune härmatis polnud niisama iluasjad, vaid andsid teada selliseid tähtsaid asju, nagu näiteks mis ilm homme on ja kas siis armastab või ei armastagi. Nüüd on seda järjest vähemaks jäänud – ja kuigi me oskame kõikvõimalikke asju kõikvõimalikel viisidel kasutada, ei jää meil aega neid kuulata või isegi lähemalt uurida. Äkki on seinal tiksuv käokell terve elu hoopis loomaaia direktori ametist unistanud? Võib-olla teeb prügiämber kõigest, mis temasse visatakse, väikese luulerea? Ja loomult tagasihoidlikul televiisoril on alatasa kõhust kostvate häälte pärast hirmus piinlik…

Mida siis on vaja selleks, et argisest ja tavalisest välja murda? Igavust. Harjumuspäraste tegevuste ammendumist või kättesaamatust. Oleks Oskaril meeles olnud nutitelefon kotti susata, poleks lugu kuigi põnevaks läinud ja asjade maailm oleks jäänud ilma neile nii vajalikust abikäest.

Raamat tutvustab sõbralikult oma maailma ja kisub kaasa, ilma et ma ise märkakski, et olen külmast talveööst sattunud päikselisele Lõuna-Eesti majakese trepiesisele.  Peale suurepärase hetkede ja atmosfääride tajumise olen Kivirähki alati imetlenud just inimeste tundmise pärast. Pea kõigis tema tegelastes on midagi kodust ja äratuntavat, mis jõuab ikka ja jälle üllatada, kui ta lühidalt, kuid täiuslikult sõnastab midagi, mida olen isegi endale teadvustamata tundnud, mõelnud või teiste juures tähele pannud. „Oskar ja asjad“ puhul oli minu jaoks kõige hämmastavam väikese Oskari enda sisemaailm. Lasteraamatu väärtus kasvab märgatavalt, kui autor ei tundu mitte peategelasest targem, vaid avastab ja mõtleb koos temaga, ning Kivirähk ja Oskar paistavad teineteist mõistvat. Vanaema aga, kellest Oskar päris hästi aru ei saa, on kujutatud nii soojalt ja puhtvanaemalikult, et ka tema ei jää päris kaugeks. Rääkimata asjade kujul esinevatest kõrvaltegelastest, kes väga õnnestunult nii oma esemelist funktsiooni esindavad kui kirevaid karaktereid parodeerivad. Heatahtlikult.

On „Oskar ja asjad“ siis lasteraamat? Muidugi on. Aga nagu me teame, on mõni hea lasteraamat võrdselt huvitav ka natuke suuremale lapsele ja täiskasvanulegi, tuletab ühelt poolt meelde aegu, mis juba möödas, ja aitab mõtestada neid, mis praegu täies hoos. Kivirähki meile tuttav huumor, leidlikkus ja lihtne headus ning Anne Pikkovi suurepärased illustratsioonid annavad kokku ühe ilusa raamatu, mis soojendab südant.

Saara Liis Jõerand

Saara Liisi intervjuud Andrus Kivirähkiga loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s