Hõbeniidil kõndija

hulgakesed

Triin Soomets „Hulgakesed’’

Verb, 2015, 56 lk.

Kujundanud Piia Ruber

 

 

 

Lugesin. Trammi peal. Lugesin kodus. Lugesin valjult iseendale ette. Luuletused kõlasid jõuliselt. Täis naiselikku väge. Lood olid omavahel justkui maagilise niidiga seotud. Niit oli hõbedane ja särav ning mööda seda tuli kõndida. Lugesin ja tundsin end nagu köieltantsija, nagu hõbeniidil kõndija. Maha oli raske astuda, all ootas… eimiski? Mind tõmmati kätest, et saaksin luuletustest tervikliku elamuse. Et ma liiga kohe alla ei astuks. Et tunneksin kõiki tundeid, mida luulekogu enda kaante vahel peitis. Samm sammu haaval, luuletus luuletuse järel.  Read haarasid mind endaga kaasa, tõid silme ette värvid, pildid, maalid. Tõid mõtteisse uued mõtted. Uued terakesed, uued pudinad. Sulandusin sõnade vahele. Rändasin luuleilmas. See oli päris teistmoodi maailm. Mulle mitte nii tuttav, kuid väga meeldiv uus koht. Iga luuleraamatuga sellisesse maailma ei satu.

Nendes luuletustes on küsimusi. Vastusteta. Lk. 20 /…raam teab, kuidas peab olema ruum teab, kuidas on kummal on õigus…/…kunstnik teab, kuidas peab olema värvid teavad, kuidas on kummal on õigus…/  Kaugele mõtlema kutsuvad küsimused. Kus ja mis on „õige“? Kellele kuulub „õige“? Kas „õige“ on olemas?

Hõbedasel niidil astudes jäid minuga kaasa astuma mitmed luuletused ning nii mõnedki neist kõnetasid mind sügavalt. Nad pugesid mulle pähe ja jäid sinna. Mõned on ikka veel seal, kuigi niit on juba lõppenud.

Ka visuaalselt oli luuletusi meeldiv lugeda. Valgel taustal olid üpris lühikesed read, mõni sekka ka pikem. Iga rida kandis mõtet, mis astus mulle vastu sirge selja ja selge pilguga – saime kohe tuttavaks. Mõni lause jalutas vahel teise ritta. Mõte ei lasknud end sellest segada, vaid tantsiskles edasi valgel paberil tiire tegevates mustades tähtedes.

Lugemissammud Triin Soometsa luulemaailmas ei olnud sugugi ühtemoodi. Tabasin end vahel jooksmas, vahel lausa sprintimas, siis jälle väga aeglaselt jalutamas…
Kuigi luuleniit „Hulgakestes“ ei ole kuigi pikk (raamat ei ole paks), on see tohutult kaasahaarav ning veel ja veel lugema kutsuv. Võid jäädagi lugema algusest lõpuni ja lõpust algusesse.
…kahel pool õitsevad kaldad
keskel on sära
peegel alt yles ja ülevalt alla. (lk. 50)

Olivia Tammisto

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.