Intervjuu Kaur Riismaaga

284772_174202205983782_1206509_n

Kaur Riismaa romaanid „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Kaur Riismaaga.

 

Kas „Pimeda mehe aiad“ ja „Pühamägi“ olid algusest peale kirjutatud mõttega proovida kätt proosas või tekkisid lihtsalt mingid mõtted, mida luules esitada ei saanud? Kas teie jaoks on üldse vahet kas teemat käsitletakse näiteks pikemas luulepalas või proosas?

Luule on sähvatus, plahvatus. Üldiselt kirjutatav ühes rodus, ühe keskse tugeva kujundiga ning võibolla mõne väiksemaga seal kõrval. Proosa on plahvatuste jada. Nagu sisepõlemismootor. Heal juhul on iga lause nagu uus plahvatus, samamoodi nagu luuletus keskse tugeva kujundiga.

Luulet on mõtet kirjutada, kui sul on mingi väga konkreetne asi ütelda, mingi mõte, mingi tunne. Proosas on rohkem võimalust mängida, vaielda. Proosat võib kasutada ka omaenda kahtluste selgeks või mõtete lõpuni mõtlemiseks. Luules pole see võimalik.  Luules on kohe aru saada, kui autor polnud eneses kindel.

Viimasel ajal on aktuaalseks teemaks igasuguse võõra kultuuri pealetung ja selle mõju eesti kultuurile. Kas selline asi on pigem positiivne või negatiivne? Eks ole eesti kultuurgi tekkinud mitmete võõraste mõjutuste tagajärjel. Kas meie kultuur peaks olema veel avatum ja rohkem tulevikku vaatav või keskenduma rohkem traditsioonilisele ja minevikulisele?

Ma olen viimasel ajal mõtelnud selle peale, et mis see on, see eesti kultuur või eestlase kultuur. Mille me peaksime aluseks võtma? Kas selle, et eestlane sööb kartulit, kama ja hapukapsast, kirjutab hindele 5 seitsmenda klassi eesti keele kontrolltöö, käib laulupeol ja oskab nimetada ärkamisaja põhjuseid ning tähtsamaid tegelasi? Kui need üheskoos, tervikuna on kriteeriumid, siis ma ei usu, et eesti kultuuri esindajaid Eestis kuigi palju elab. Paremal juhul oleksid tõelised eesti kultuuri kandjad need, kes on äsja vajalikud eksamid teinud ja kodakondsuse saanud.

Või on „meie kultuuri“ tunnuseks kaunis ja korrektne eesti keel, „nende kultuuri“ tunnuseks puudulik keeleoskus? Sel juhul on keskmine Odini sõdalane samas pundis Vao põgenikuga. Ühel odinlasel oli nende meelavaldusel maru „pohui“ millestki, ma ei kuulnud millest. See on väga oluline, mis keeles sa ropendad. Eriti, kui sa selline rindemees oled. Muidu kirjutabki kroonik „Süüria Abduli kroonikas“, et eestlaste jumala nimi on Pohui.

Või mis see „võõras kultuur“ üleüldse on? Vaesed inimesed, keda on Euroopas ligi miljon, kelle emakeelt keegi ei oska, kes otsivad tööd teises riigis? Ka sellisel puhul ei erine eestlane kuigipalju süüria põgenikust.

Olgu, äsja öeldu on mõeldud norimisena, sel on demagoogia maik. Aga raske on tõsiselt võtta väiteid, et just praegu on mingi võõras kultuur kuidagi eriliselt levima hakanud. Olen näinud, kuidas ühel väga sinimustvalgel meeleavaldusel annab ema mõneaastasele lapsele tahvelarvuti, et too ei jonniks ja vait oleks. Inglise keel tuleb juba üle kümne aasta uksest ja aknast, aga meie räägime mingitest pagulastest? Eestlane on ise pagulane inglisekeelses maailmas, sest eesti keelega ei ole tervet Maakera hõlmavas majanduses mitte midagi peale hakata.

„Pühamäe“ Maurice luuletab mingi avaliku eesmärgita, ta ei soovi oma luulet kuskil ilmutada vaid lihtsalt paneb nõnda kirja oma mõtteid ja tundeid. Kas selline võiks olla ka tegelik normaalsus? Et inimesed luuletavad päeviku pidamise asemel? Ilma mingi kindla soovita saada luuletajaks?

Muidugi võib luuletada ka sahtlisse. Aga see pole väga hea luule, ükskõik kui geniaalne, sest puudu jääb suulisus, ette kandmise komponent. Luule peab kõlama, siis ta muutub päriselt luuleks.

Kes on need kirjanikud, kelle teoseid kõik noored ja inimesed üldse võiksid olla lugenud, ent keda koolide kirjandusõppekavad eriti ei armasta?

Ma ei tea, mida kirjandusõppekavad armastavad. Või mis klasse sa silmas pead? Võibolla peaks rohkem lastele näitama seda, et kirjandus ei ole mingisugune muu maailm, võõras. Ja et kõik on omavahel seotud. Kui sa kuulad Tupaci värsse, siis pole keeruline kujutleda ta mõnda vana-kreeka eeposesse Perseuse või Iasoni kaaslaseks.

Kord ühes koolis esinedes lugesin gümnaasiuminoortele ette Semperi „Vabastatud Tartule“, ja küsisin, mis ajal see on kirjutatud. Ainus ja üldine vastu oli, et kuskil laulva revolutsiooni ajal. Ma uurisin, et miks nad nii arvavad. Vastus oli, et viimane rida on ju „Nüüd alustame elu – juba teist!“

Nii oma luules kui proosas kirjutate inimestevahelistest suhetest, armastusest ja tavalisest elust. Kas on mingeid teistsuguseid teemasid, mida tahaksite veel laiemalt ja suurelt käsitleda või on teie arust sellised suhted just põhilisim ja kõik muu teisejärguline?

Ma ei saa hästi küsimusest aru. Mis see „tavaline elu“ on? Elu on ebatavaline, oleks ta tavaline, poleks meil kirjandust või kujutavat kunsti või muusikat või tantsu.

Ja samas… mis mind huvitab, on mälu. Ma ei kirjuta kuidagi eriliselt suhetest või armastusest. Ka minu luulekogud, eriti esimene, tegelevad mäletamise küsimusega. Kuidas me mäletame, mida mäletame, ja kuidas see loob meie minapilti. Kuidas inimene teeb valikuid, mida mäletada, mida unustada? „Pühamägi“ on täies mahus tagasivaade. Minajutustaja meenutab. Aga miks ta mäletab ja meenutab just niisuguseid asju ja sündmusi? „Pühamägi“ on meenutuste najal jutustus ühe inimese üleminekust, metamorfoosist, tema piiriületusest. See pole niivõrd lugu Maurice’ist ja Niinast, vaid minajutustajast enesest. Mida ta peab vajalikuks mäletada? Kuidas ta jutustab? Igas lõigus püüab ta olla kohal, hüüab ridade vahelt „Mina! Vaata mind!“ Miks ta niimoodi ennast esile seab, mida ta kompenseerib?

„P“ on kirjeldus varases keskeakriisis pereisast, kes püüab iseendale selgeks teha, selgeks mäletada, et ta tegi õiged valikud hüljates vagabundielu, samas toda eelmist elu ikkagi natuke igatsedes.

„Pimeda mehe aedades“ on mälu teema rohkem esil kui „Pühamäes“. „P“ mõttearendus piiril ja äärel olemisest esineb ka „PMAs“. Üks suur teema on inimese üleminek teiseks inimeseks, üle piiri minek. Millised on need kriteeriumid, mille alusel inimene mõistab, et ta on nüüd teistsugune kui ta oli nädal tagasi või aasta varem? Emilia jutustab pikalt oma üleminekust n.ö krunnielust päris oma ellu. Ja ta valmistus üheks uueks hüppeks üle piiri. See on Emilia vabanemine nii reaalselt kui kujundlikult. Tema loo kõrval asetseb härra Koi lugu, kusjuures Koi ei mõista, millal üleminek toimus, ta on selle hetke oma mälus ära peitnud. Georg näitab Koile, mis juhtus, tõstab mehhaaniliselt selle sündmuse, lapseootel Emilia auto alla jäämise, tema silme ette.

Ja samas on see, mida härra Koi tegelikult tahab, ootab ja kardab PMAsse ära peidetud. Emilia korrutab, et Adam ei lugenud raamatuid, aga Adam oli lugenud ühte raamatut, mis oli temasse väga võimsalt mõjunud. Tsitaat sellest raamatust on PMAs olemas, aga ma ei ütle kus. Las lugeja otsib. Mulle meeldivad ristsõnamõistatused.

Küsis Paul Raud.

Pauli arvustust Kaur Riismaa romaanidele „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.