Luuletaja proosas

pühamägi

Kaur Riismaa „Pühamägi“

Verb, 2015, 111 lk.

Toimetanud Maris Tamm

Kujundanud Piia Ruber

pimeda mehe aiad kaas trykki.indd

 

 

Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad“

Tänapäev, 2015, 223 lk.

Toimetanud Tiia Penjam

Kujundanud Angelika Schneider

 

Ma nimetaksin Kaur Riismaad luuletajaks ka siis, kui ta luuletamise maha jätaks. Mitte tagamõttega solvata või halvustada tema proosat, vaid lihtsalt seepärast, et Riismaas ja tema tekstides on midagi nii luuletajalikku. See ei tähenda jällegi, et ta proosa oleks vähem väärt, hoopis vastupidi.

Pühamägi

„Pühamägi“ on lühem kahest romaanist ning seda võiks pigem nimetada jutustuseks. Romaan jutustab loo Maurice’st ja Niinast ühe mina silmade läbi. Niina, Maurice’i näiliselt lihtne kaaslane, on see, kes kogu loo käima lükkab. „Minu meelest oli ta liiga rõõmus.“ ja „Ta oli imepisike nagu mutter, ruugevõitu lühikeste juustega nukuliku pea kuklas tolknes saba.“ (lk 31). Maurice’i häälekad kannatused ja ilmutus Pühamäel ning Niina vaiksed kannatused, aga lõpuks: „Ja korraga tundub, et tema on meist kolmest kõige normaalsem. Nagu naised ikka. Nii, nagu naised“ (lk 97). Lõpuks läheb kõik kuidagimoodi ikka edasi.

„Pühamägi“ on lühike ja võrdlemisi fragmentaarne lugu. Oma olemuselt meenutab see raamat väga tugevalt luulekogu (nii raamatu sisekaantel kui loo keskel leidub ka päris luuletusi). Kõik peatükid on kui juhuslikud ülestähendused, mis kokku kuhjatud ühte kingakarpi ning: „Mõnikord ma üritan neid kuidagi koondada, reastada, tõstan ümber, vihastan, topin kingakarbi voodi alla tagasi, ja poole aasta pärast jändan uuesti, sest ei anna rahu.“ (lk 7). Selles mõttes ongi need nagu Maurice’i luuletused, ainult proosas. Ka keel on poeetilisem kui nii mõneski muus proosateoses, aga eks see kuulu ka Riismaa stiili juurde. Minul tekkis seda lugedes aga mingi tüdimus. Selline tüdimus, kui lemmikluuletaja luuletusi liiga palju järjest lugeda ning lõpuks tekib selline äng, justkui loeks sama luuletust ikka ja jälle uuesti. Ent kui luule puhul tekiks selline paine pärast paljut lugemist, siis „Pühamägi” loob taolise tunde paari peatükiga. Aga võib-olla peakski seda lugema aeglaselt, samas tempos nagu kõik see elus juhtuks?

Pimeda mehe aiad

„Pimeda mehe aiad“ võitis eelmise aasta Tänapäeva romaanivõistlusel I koha. Ja täie õigusega. Erinevalt „Pühamäest“ on see romaan palju romaanilisem ning proosakirjanik Riismaa on siinkohal täiel määral välja lastud.

„Pimeda mehe aiad“ räägib härra Koist, mehest, kes suudab tungida inimeste, eelkõige mälestustega inimeste pähe ja seal asju sättida nii nagu ise tahab. Nagu ütleb Naine: „Minu mees tahab saada massööriks! Luulemassööriks! Prouakestelausujaks!“ (lk 79). Lugu hüpleb sujuvalt pensionil, end Adamiks nimetava härra Koi vanaduspõlve rännakute ning Koi ja Naise kooselu vahet. Härra Koi vaatleb läbi klaaskuulikese maailma ja meenutab, samas kui noor Koi põeb töötuse ja Naise hakkajalikkuse pärast. Üks mõtleb sellest, mis oli, ja teine mõtleb, kas midagi üldse tuleb. Ja tuleb, sest miski peab ju neid kahte Koid ühendama. Tuleb pikalt ja vaevaliselt, aga kui see lõpuks kohal on, siis: „See, mis ma salamisi soovinud olin, tema iseseisvus, muutus nii intensiivseks, et oli selge – loom tuleb puurist välja lasta ning mingu otsigu saaki.“ (lk 144).

Kuidagi ei saa mööda ka Naisest, kes sekkub juttu just siis, kui ise vajalikuks peab: „Olgu tema pealegi Adam, aga mina olen nüüd igatahes Emilia ning autori jutustusse murran ma sisse, kuna ma olen pidanud oma elus igale poole ise sisse murdma.“ (lk 101). Jälle on naine see, kes leiab mehe ning kes tolle mehe jalule aitab, kes teda nuhtleb ja lohutab. Ning kelleta poleks mingit härra Koid, mitte mingit revolutsioonilist kuulsust ning mitte mingeid saksa prouasid hotellitoa taga koridoris ootamas.

Võrreldes „Pühamäega“ on „Pimeda mehe aiad“ palju rohkem valmis. Hoolikalt mõõdetud stiiliga ja hea looga romaan, mis on üks suurepärane debüüt igas mõttes. See, mis „Pühamäes“ mulle ei mõjunud ja poolikuks jäi, on siin hoolikamalt tahutud ning täiuslikum. Head tegelased, kes on mõistetavad, kes on inimesed, mitte pelgad kirjanduslikud tegelased, ning täpselt konstrueeritud lugu, mis nagu igas heas romaanis peidetud just nii, nagu mulle meeldib.

Mul on isiklikult tekkimas Kaur Riismaa loominguga selline suhe nagu Ameerikas igasugu bestsellerite autoritega (nt George R. R. Martin). Tahaks aina juurde ja juurde. Kõik tema teoste head ja vead, kõiki neid tahaks. Vägev värk igatahes!

Paul Raud

Pauli intervjuud Kaur Riismaaga loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.