Väike mees, suur kalamees

vee-peal

Olavi Ruitlane „Vee peal“

ZA/UM, 2015, 196 lk.

Toimetanud Taive Särg

Illustreerinud Lilli-Krõõt Repnau

Kujundanud Indre Suur

 

Esimene pilk raamatule jättis sõbraliku mulje. Kaanel olid järv ja paat, milles kiilaspäine mees ja poisike kala püüavad. Ma polnud enne ühtegi Ruitlase raamatut lugenud, aga sellest piisas, et tekitada soov näha, mis seal kaane taga on.

Selgus, et seal oli lihtne lugu ühest lihtsast Võru poisist, kes Tamula järvest kala püüdmas käis. Haugi, angerjaid, latikaid, ahvenaid ja linaskeid. Loodan väga, et mõni liik kahe silma vahele ei jäänud, sest pidasin oluliseks kõik ära nimetada. Raamat on jagatud umbes kümneks looks, kus igaühes käiakse kalal. Igas loos saab ka paralleelselt teada, mis poisil hetkel peas või elus toimub. On siis keegi peksa saanud või vedru välja visanud või poiss ise armunud.

Nimetan peategelast poisiks, kuna ei mäleta, et teda nimeliselt mainitud oleks. Kuri kahtlus aga ütleb, et tegemist on Ruitlase enesega. Vahest see ongi kohe ametlikult nii ja mul on midagi märkamatuks jäänud? Igatahes tekkis mul tugev kujutluspilt, kuidas autor teismelisena 1980. aastate alguses mööda Võru linna ringi patseeris. Siinkohal kiitus suurepärase olustiku loomise eest. Lapsevanemate peks ja sõim, seksuaalsed tabud ja salaja Ameerika Hääle kuulamine andsid hea ülevaate tolleaegsest elust ja olust.

Ma pole kunagi kalal käinud, aga Ruitlane tegi kalapüügi mulle põnevaks. Sain teada, et kõiki kalu ei püütagi õngega ja tutvusin veidike kalameeste slängiga. „Vee peal“ ei saa kalapüügi suhtes külmaks jätta, sest selle ja argielu vahel valitseb harmoonia, mis annab teosele teistsuguse ja meeldejääva olemuse. Tegemist on ausa raamatuga, mis räägib elust kõige puhtamal kujul, täpselt nii, nagu on. Sageli on raamatus surm ebaloomulik ja groteskne, aga mitte siin.

13-aastase poisi elu ja mõtete jälgimine oli selle raamatu parim osa. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleksin mõne aasta võrra noorenenud, kuigi arvan, et kohati oli naiivsusega ülepakutud. Samas võib probleem olla ka selles, et tänapäeval on sellises vanuses noored kohati küpsemad ning vahest ka teadlikumad. Hetked, kus poiss esimest korda tüdrukutest unistas või kõiketeadvalt ringi marssis, tõid kaasa mingi veidra nostalgiatunde. Rääkides vaheldumisi päriselt toimuvast ja peas toimuvast, lõi autor realistliku maailma, kuhu siseneda oli imelihtne.

Arvan, et „Vee peal“ on raamat, mida peale keerulisi mõtteid täis päeva on lausa lust lugeda. Lihtne ja lööv ning omab väärtuslikku mõtet.

„Kõik läheb mööda ja elu ongi enamasti nõme. Sellepärast ju ainult elataksegi, et siis mõnikord harva jälle ei oleks.“

Erik Richard Salumäe

Erik Richardi intervjuud Olavi Ruitlasega loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s