Intervjuu Doris Karevaga

DK_Perekonnaalbum

Doris Kareva luulekogu „Perekonnaalbum“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Doris Karevaga.

 

 

„Perekonnaalbumi“ nö peategelasteks võib pidada eri väärtusi, iseloomuomadusi ja emotsioone. Miks valisite just perekonna ja sugulased meediumiks, mille kaudu need lugejani tuua?

Ei valinudki. Sõnad tulid pähe ja tekst hakkas jooksma, lustlikult ja isepäi. Mul polnud esiotsa mõtetki neid lauseid luuletusteks pidada või lugejani tuua. Alles kui sõpradega mõnda jagasin, sain tungiva nõudmise terve raamat kokku panna. Ja siis märkasin, et nad kõlavad üsna sarnaselt lausetega, mida vahetatakse ammuste lähedastega üle hulga aja, pulmades, matustel või klassikokkutulekul kohtudes: kuidas läheb? mis temast on kuulda?

Nii et selline lihtne rütmiline värsivorm, eesti keelele ehk suupärasem kui limerik, sündis üsna iseenesest. Ja selles erinevaid mõisteid, väärtusi ja omadusi tegelastena mängima panna on puhas lust, lõpmatult võimalusi pakkuv. “Perekonnaalbum” hõlmab vaid väikest osa kirjapandust.

Minu üks lemmikuid oli lugu Kunstist ja Vabadusest. Kas Teil on raamatust ka oma lemmiklugu-lemmiktegelane või on kõik ühtmoodi kallid?

Kõik tegelased on ühtmoodi kauged ja kujutluslikud tuttavad, mõni muidugi armsam kui teine. Eriti meeldivad mulle aga Piia Ruberi nõelniiditehnikas pildid, mis pärinevad kunstniku enda albumist, tema sugulastest, keda mina ei tunne ja kelle omavahelisi suhteid mina ei tea. Aga seda kunstilisemalt tulemus mõjub.

„Perekonnaalbumi“ tagakaanelt leiab värsirea: „Kui kohtusid Sõna ja Suhe, / sündis selline Lugu. / Ehk aitab veeta Aega / Sinul, kes Luulet ei loe.“ Kas raamatu sihtgrupiks on inimesed, kes harilikult luulega oma vaba aega ei sisusta?

Sihtgruppi ei ole. Minu muljet mööda on see tekst kergesti loetav, ajatu ja universaalne nagu mõistujutud või vanasõnad. Selle vormiga on ka hästi lihtne mänguliselt kaasa minna. Olen mõnes koolis huvi pärast katsetanud ja tulemusena on sündinud üsna põnevaid tekste. Aga tähelepanu! Kes pakub välja parima sõna selle värsivormi nimetuseks, saab preemiaks valida endale kolm kirjastus Verbis ilmunud raamatut.

Keda peate oma suurimateks eeskujudeks?

Eeskujusid ei ole. Imetlen paljusid, õpin kõikidelt.

Mis oli Teie viimane parim lugemiselamus?

Väike ja väga sisutihe, puhta kõlaga raamat, millest kõik ülearune on eemaldatud – John Hutchinsoni “Sild” (The Douglas Hyde Gallery, 2015). See koosneb nappidest märkmetest ja mõtisklustest kunsti, elu ja maailma üle. Pehme kaane ja väikese formaadiga raamat, paras taskusse pista – aga võib pikaks ajaks mõtteainet pakkuda.

Küsis Helen Maria Raadik.

Helen Maria arvustust Doris Kareva luulekogule „Perekonnaalbum“ loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s