Intervjuu Aino Pervikuga

IMG_0066

Aino Perviku raamat „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Aino Pervikuga.

 

 

 

Teie teosed on alati väga omanäolised olnud. Mis inspireeris “Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid” lugusid?

Mul on alati väga raske öelda, mis on andnud tõuke ühe või teise raamatu kirjutamiseks. Mingi mõte tuleb pähe ja hakkab arenema, liigub tegevuse ja karakterite kaudu nagu iseenesest edasi. Vahel sünnib pikem lugu, vahel kimbuke väikesi nagu Jääpurikaraamatu puhul.

Kas oskate tuua mõne näite oma elust, kus on ka olnud tunne, justkui oleks eluta asjal hing sees ja omaette mõttevõim?

Lausa nõnda just mitte. Kuid merd ja suuri kive olen mõnel poeetilisel hetkel vaadanud küll kui iseseisvaid mõtestatud nähtusi. Mitte just lausa kui inimese ettekujutuse järgi hingestatud olendeid. Eks olen ise neile mõtte juurde mõelnud, umbes nagu luulekujundite puhul, ja see on mulle meeldinud.

Kas te leiate, et läbi lapse pilgu on lugude jutustamine lihtsam? Miks või miks mitte?

Ma ei ürita jutustada lugu mitte niivõrd lapse pilgu läbi, kuivõrd täiskasvanu vaatenurgast, kuid ikka ju lapsele. Lastekirjandus ongi lapse ja täiskasvanu vaheline asi. Kui laps täiskasvanu kirjutatud loo omaks võtab, sünnibki lastekirjandus.

Olete olnud üks Eesti armastatumaid laste- ja noortekirjanikke juba aastakümneid. Mis teid endiselt kirjutama innustab?

Mu esimene raamat ilmus 1961. aastal, see oli lasteraamat. Sealtpeale olen kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele, proosat, luulet. Mulle meeldib kirjutada lasteraamatuid, ja need tulevad mul ka paremini välja kui täiskasvanutele kirjutatud lood. Aga kirjutamisest on kujunenud eluviis: nii ma elangi.

Milliseid huvitavaid raamatuid teile viimasel ajal silma on jäänud?

Loen üsna palju ja väga mitmesugust kirjandust, kindlasti jälgin eesti lasteraamatuid. Aga enda huviks ju ikka täiskasvanute kirjandust. Valik on tänapäeval rikkalik. Viimastest loetud raamatutest on huvi pakkunud A.M.Homes’i “Antagu meile andeks”, kus laheda sarkasmiga on kirjeldatud Ameerika jõukama keskklassi süüdimatult värvikat elu. Väga meeldis Tommi Kinnuse “Nelja tee rist”. Valitud kirjanduslikud võtted annavad mõtlemapaneva ja sealjuures põnevalt esitatud sissevaate Soome lihtinimese ellu 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõpuni.

Hea meelega loen ka krimikirjandust. Suvel sattus kätte Iain Pearsi “An Instance of the Fingerpost”, krimkana kirjutatud teos 17. sajandi Inglismaast, täpsemalt 1660-ndate Oxfordist, raamat, mida on võrreldud Umberto Eco “Roosi nimega”. Väljamõeldud tegelaste kõrval tegutsevad seal ka tõeliselt elanud persoonid. Kuivõrd selle perioodi Inglismaa ajalugu on mu jaoks kauge põgus mälestus nõuka-aegsetest ajalootundidest, siis seda põnevam.

Küsis Saskia Puusaar.

Saskia arvustust Aino Perviku raamatule „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.