Maailm on raske, ent ehk saab siiski hakkama?

Print

Mart Kivastik „Autoportree naise ja hobusega“

Väike Öömuusika, 2015, 222 lk.

Toimetanud Margit Kuusk

Kujundanud Mall Vahtre

 

 

Pean tunnistama, et lugesin Kivastiku loomingut esimest korda. Enne selle novellikogu nautimist olin kusagilt autori nime küll kuulnud, ent ei teadnud temast midagi. Niisiis võtsin hoogu ja läksin tabula rasa peale, soojendust ei teinud, eelarvamusi polnud, ootusi ka mitte. Oli vaid õhinapõhisus ja uudishimu. Võib-olla pole taustsüsteemi tundmine enamasti ka oluline, ent vististi on ikka parem, kui teos mõjub igas olukorras, ka autori isikust ja tema loominguvaramust lahutatuna  tervikuna. Vaid paadunud optimist julgeks väita, et tänapäeval on inimestel mahti enne üldmulje formuleerimist ennast kogu loominguga kurssi viia. Tavaliselt on lihtne – kas köidab või ei. Ja köitis küll.

„Autoportree …“ hakkab pihta novelliga „Angeliki“, mis räägib eesti režissöörist Cannes’i workshop’il. Ta on tavaline eesti mees Paul, paisatud rahvusvahelisse, peamiselt idaeurooplastest koosnevasse seltskonda. Juuakse palju, suitsetatakse palju, räägitakse elust ning unistatakse naistest. Pauli sõber Elvis Sloveeniast jõuab tegudeni ka, Paul (loomulikult!) mitte. Või seda me siiski täpselt vist ei teagi, Paul kustutas lõpu ära ja kirjutas uue. Selle aga mitte päris lõpuni. Autor annab mõista, et novell eksisteerib Pauli stsenaariumina, mida mees on võimeline seest- (või peaks ütlema hoopis väljas-) poolt muutma. Ta ei taha seda küll väga teha, omalooming on ju armas, elukulg tundub püha, ent lõpuks võtab julguse kokku. Eks lugeja mõelgu ise, mis päris lõpus saab. Vorm oli huvitav, lugu kompaktne ja sirgjooneline, samas ma ei tea, kas sellist filmi vaatama läheksin. Pigem vist mitte.

Kogu jätkub niminovelliga „Autoportree naise ja hobusega“, mis kummalisel kombel oli minu maitsele raamatu kõige nõrgem novell. Ehk oli asi minu olematus kontaktis hobustega, ent samas poleks idee avamiseks tingimata just hobust vaja läinud (ehkki Kivastik toob Klassikaraadios antud intervjuus oma hobuselembuse selgelt välja, niisiis tuleb välja, et tegu pidi olema justnimelt hobusega). Aga hobune ei olnudki lihtsalt hobune, vaid sümbol. Kui kõik muu maailm variseb, siis hobune ju jääb. Või kas ikka jääb? Lõpp oli küll nauditav, tõmbas üksinduse kenasti rihmadega peategelase sisse kokku, kuid üldpildis jäi midagi nagu puudu.

„Igal inimesel peab vähemasti üks hobune olema, siis on tal lootust, sest kui naise peale lootma jääda, siis võidki lootma jääda.“ (lk 102)

Kolmas novell, Friedebert Tuglase novelliauhinnaga pärjatud „Õnn tuleb magades“ tegi järsu ja kõrge hüppe paremuse poole ja rõõmustaval kombel ei toimunud raamatu lõpuni allakäiku. Novell kirjeldab päeva keskealise apteekri elus, aga tol päeval juhtub midagi ebaharilikku, halli ellu pritsitakse veidi värvi. Katalüütilist rolli mängivad kurbmeel ning arvestatav kogus tekiilat ja kokteile. Muinasjutulisusest on asi kaugel ja ideaalne pole miski, ent tühjalt kohalt avaneb uus ootamatu tulevikuperspektiiv. Unistused võivad täituda, mis siis, et veidi moondununa. Loo enda otsad jätab autor lahtiseks, kuid novell saab kenasti tervikuks kokku põimitud. Alguses ja lõpus on kena kooskõla, rutiini mureneb pragu.

Neljandas, pisikeses, kuid tabavas novellis „Vile“ toob autor välja olukorra, milles murtakse ühiskonna poolt inimesele ümber ehitatud sotsiaalse standardi korrad ja ilmneb tõeline, sisemine mina. Mõtlemapanev, kas me lõppude lõpuks ennast ikka tunneme.

Järgnevad neli novelli moodustavad raamatu kirkaima osa. Enamik tegevusest toimub Gunni-nimelise mehe keldribaaris. Baarimiljöö mõjub oma tavalisuses ja eluläheduses vastupidiselt, suisa maagilisena. Gunn on tavaline eestlane, baaris istuvad tavalised eestlased, muredki kõigil tavalised, igasugune pateetilisus on kirjaniku poolt (õnneks) lisamata jäänud. Selline kirjandus on äärmiselt väärtuslik, sest viib lugeja kokku inimestega igapäevaelust, keda võib-olla muidu alati ei mõisteta. Need inimesed ei ole ilusad ja läbinisti head. Neil on omad pahed ja puudused, ent mis peamine, nad on inimesed nagu iga teine. Gunni lugudel on potentsiaali empaatiat tugevdada, mis on hetkel akuutsete ühiskonnaprobleemide valguses eriti oluline. Kommunikatsiooni edukas toimimine sõltub osapoolte vahelisest valmisolekust teineteisest aru saada. Kirjanduse loodud väljamõeldismaailma sopid on mõista üritamiseks ideaalsed.

„Ainuke oht nende viimaste [konjakiinimeste] puhul on see, et sealt on vaid samm veinijoojateni, kellest on vaid peaaegu nähtamatu piir kohvi- ja teejoojateni, mis lõpeb sellega, et nad kuradi türapead ei joogi ja sina istud ja ootad.“ (lk 173)

Raamatut jäävad lõpetama kaks pisikest novelli „James Webbi teleskoop“ ning „Karistus“. Esimese peategelane, vana ja haige Andres sihib samuti mõistmise poole, ent seda kõige suuremas mõttes. Tahab veel enne surma maailma säsi hoomata, „saada teada, milles on asi, noh“. See ei ole püüe eksistentsiaalsest painest välja murda, vaid puhas, siiras uudishimu. Kas Andresel see õnnestub, me ei tea. Lugeja kindlasti soovib, et õnnestuks. Andres on ometigi igati vääriline.

Viimast novelli võib kahasse raamatu niminovelliga pidada kõige pessimistlikumaks. Mingit lootusetulukest põlema ei jäeta, peategelane on maailma tühjusesse täielikult uppunud, samas kui maailm on ennast ammendanud. Pole kuhugi edasi minna, pole, mida võiks veel proovida. Peategelasele ei jäeta pääseteed, kõik on läbi. Eriti hirmus on muidugi see, et peategelasele viidatakse vaid asesõnaga „ta“. Pole kindel, kes autori meelest „ta“ peaks olema, ent on võimalik, et tegemist polegi ainult „ta“-ga vaid ka „mu“-ga, „su“-ga, meie kõigiga. Sellisel juhul on muidugi õudne. Sellisel juhul käitub novell hukatusliku ettekuulutusena (või olukorraanalüüsina?). Niimoodi käsitledes on maailmale (või ainult hetkel domineerivale ühiskonnaseisundile?) väljastatud diagnoos radikaalpessimistlik. Eks igaüks saab ise vaadata, kui negatiivselt ta teost tõlgendada soovib, lootus pidavat ju viimasena surema.

Novellikogu keskendub tervikuna inimesele. Läbivateks teemadeks on nii eestlane maailmas (ja kitsamalt ühiskonnas) kui ka indiviid maailmas üldisemalt. Võib isegi öelda, et eelviimane novell laiendab „maailma“ mõiste „eksistentsi“ mõisteks. Autori kumama jääv hinnang ei ole liialt positiivne, inimesel on raske „olla“. Samas, kuigi päris viimasest novellist jääb kõlama padupessimistlik noot, ei ole novellikogu üldine tonaalsus üldse nii rusuv. Enamasti jätab autor ka lootuskiirte jaoks ruumi, kõik võib veel kenasti laabuda. Teose positiivseks küljeks on kindlasti vahetus ja elulisus. Asjust räägitakse nii nagu asjad on. Kõrvutades novellikogu näiteks 2014. aastal ilmunud Urmas Vadi novellikoguga „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“, on Vadi teos ühtlasem, kaasahaaravam ja omapärasem, ent Kivastik mõjub vahetuma, elulähedasema ning puudutavamana. Novellikogu „Autoportree naise ja hobusega“ ilmus õigel ajal õiges kohas ning annab mõista, et olgugi mis on, me kõik oleme inimesed ja püüame samas maailmas pinnal püsida. Proovigem üksteisest rohkem aru saada.

Andreas Palm

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.