Intervjuu Juhani Püttsepaga

Juhani 1
Foto: Ingmar Muusikus

 

Juhani Püttsepa raamat „Gibraltari laevakoerte ühing“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Juhani Püttsepaga.

 

 

 

 

Kas Teile loeti lapsepõlves palju ette? Mida? Miks lastele ettelugemine oluline on ja kuidas see hiljem kasuks võib tulla?

Mulle luges ette peamiselt ema – ja „tohutult“ nagu ta ise väidab. Lausa kõrvus on, kuidas ema loeb oma meelisraamatut – Jaan Vahtra „Noorusmaa“: „Seal hõljusid laiad rukkiväljad, oli külatänav ja vana haraline pajupuu …“

Minul on see ettelugemine meeles rohkem seoses haigustega, õieti paranemisjärkudega. Et mõlemad vanemad olid õppinud arstiteadust, pidin ka kergemad tõved põhjalikult välja põdema, koolist üksjagu puuduma, kodus voodis lesima ja raamatuid uurima.

Üks episood … Istun meie Tähtvere kodus ahju ääres, jalad plekkpanges, kus kuum vesi ja sinepiplaastrid (olen tol hetkel viieaastane, nagu hiljem on täpsustunud). Tuppa astub tädi Epp, ka arst, lastekirurg, ja kingib mulle Viplala-raamatu. Järgmisel hetkel kukub see raamat pange. Kinkisin ajaloolise kollaste lehtedega Viplala-köite nüüd oma nooremale tütrele Anni Mariele tema viiendaks sünnipäevaks.

Juba teises klassis andis isa mulle millegipärast kätte Stendhali raamatu „Parma klooster“ ja millegipärast puresin selle ka kohe läbi, nagu müüri lõhkudes. Pärast seda katsumust lugesin juba ise – peaaegu valimatult kõike. Elutoa seinu täitis 1941. aastal langenud vanaonu Friedrich Kösteri raamatukogu. Friedrich oli sõjaväelane, Kaitseliidu malevapealik Tartumaal, aga ka bibliofiil.

Ettelugemine on kindlasti tohutult tähtis, eriti nüüd, üha väiksemateks killustuvate tekstide ajastul. Etteloetud tekstid on nagu kesaväljad lapse oma mõtetele. Loen ise Anni Mariele, kes alles veerib. Ega see kerge pole, nii lugeda, et laps kuulama jääks. Püüdma kindlasti peab.

Kas Te üritate lastele kirjutamise ajal mõelda nagu laps? Kas Teie raamatutest võib leida palju enda õpilasi ja tuttavaid?

Ei, ma ei püüa lapselikult mõelda. Olen küll ajalehelugusid kirjutades püüdnud end mõelda koeraks ja latikaks, pigem vähema kui suurema eduga. Küll aga valin hoolega kammertooni – kuidas lapsi kõnetada.

Minu enda õpilased maaülikooli loodusteaduste koolis on gümnasistid, suured inimesed. Küll aga said kõige esimese raamatu pealkirjas kokku mu vanaisad. Juhan oli kunstnik, Johannes pasunamängija. Nõnda sündis: „Kunstnik Johannese kummalised lood“ (1994).

Kas teile on alati meeldinud kirjutada? Kirjeldage tunnet, mis valdab teid kirjutades.

Pigem on see alati olnud ränk heitlus iseendaga, oma laiskusega, unelemisega, teatavat liiki eneseabi. Ka väikest viisi soov enese parandamise kaudu muuta maailma paremaks.

Kas teil oli noorena raske enda kirjutatud teksti teistega jagada? Kas luule kirjutamine on intiimsem kui proosa kirjutamine?

Jagamisega polnud koolipoisieas probleeme. Oma esimese „Hirmu ja õuduse juttudest“ inspireeritud teose „Tume org“ lugesin klassikaaslastele vahetunni ajal ette poiste vetsus. See võis olla kuuendas klassis. Avalaused olid: „Pimeda kotka üksildane hüüe kandub üle pimeda kuristiku. Must mets ägab ja oigas, see on tema viimane päev.“

Ma ise ei olnud siis kaugeltki hüüdja hääl kõrbes. Kool oli Tartu 1. Keskkool ehk praegune Hugo Treffneri gümnaasium ja seal on õpilaste hulgas alati tihedasti leidunud kirjandushuvilisi. Tegime omakirjastuslikke almanahhe, see jätkus ülikoolis, kus õppisin bioloogiat.
Johnny B. Isotamm ütles, et pärast kolmekümnendat eluaastat võib luuletamine kergelt muutuda pelgalt tekstiteoks – ja mina tema seisukohta siis veel teadmata lõpetasin omal ajal õigel ajal ära.

Mida tähendab Teile Tartu? Mis teile selle juures meeldib ja milline oleks Tartu inimesena?

Minu südame Tartu kulgeb Emajõel Kivisillast ülesvoolu. Maismaal asetub selgelt Kassitoomele ja Toomemäele, Supilinna, mõnda südalinnakvartalisse (Treffner, Postimees, ülikool, botaanikaaed) ja muidugi Tähtverre, kus 43 aastat elasin ja praegu töötan. Mu kabinet asubki ajaloolises Tähtvere mõisas. Kaubamajja ma minna ei taha ja bussijaama kanti lausa väldin.

Tartut ma inimesega võrrelda ei võtaks, sest olen nüüd pigem Peedu spetsialist. Vanaisa Juhan rajas sinna oma Lõuna-Eesti maalimisretkede lähtepunktiks 1963. aastal suvila ja mul õnnestus sõprade abiga hoone kümme aastat tagasi talvekindlaks muuta.

Peedu inimesena? Pigem sarnaneb ta söaka tutt-tihasega, kes meie köögi akna taga igal hommikul lambarasva söömas käib.

Küsis Joonas Koff.

Joonase arvustust Juhani Püttsepa raamatule „Gibraltari laevakoerte ühing“ loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s