Haprus meie eludes

 

Klaasist loomaaed. Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs.Klaasist_loomaaed_piletimaailm_1000x1329.indd

VAT teater

Autor: Tennessee Williams

Tõlkija: Jaak Rähesoo

Lavastaja: Katariina Unt

Kunstik: Pille Jänes

Lavastusdramaturg: Siret Paju

Osades: Katariina Unt ja EMTA lavakunstikooli 27. lennu tudengid Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla

Esietendus 28. oktoobril Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Katariina Undi lavastatud EMTA lavakunstikooli 27. lennu üks bakalaureuselavastusi „Klaasist loomaaed“ on korralik teatritöö. Kõigest kolm noort näitlejat koos juhendaja Katariina Undiga mängivad nukrat reaalsust, milles läbi erinevate karakterite avaldub ühe pere lugu, saatjaiks suure depressiooni aegne Ameerika ja kinokunsti petlik võlu.

Loo kese keerleb ümber Amanda Wingfieldi (Katariina Unt) ja tema laste Laura (Ester Kuntu) ning Tomi (Karl Laumets) vaheliste suhete. Vaatajale avaneb lugu läbi Tomi mälestuste, kes jutustab tagasivaates enda perest, olles ise juba aastaid tagasi kodust lahkunud. Siiski saab sellest, et tegu on raamjutustusega, aru vaid lavastuse alguses ja lõpus. Ema Amanda mäletab veel ilusat nooruspõlve, mil tal kui lõunaosariikidest pärit jõukal neiul oli „ühel õhtul külas 17 kosilast korraga“ ja ka malaariapalavik ei takistanud tantsupidudel käimist. Kleidid olid kaharad, tunded suured ja tulevik paistis helge. Kuid nüüd on Blue Mountaini elu kauge mälestus, reaalsuses elab Amanda Saint Louisis kitsukeses korteris koos kahe varastes kahekümnendates lapsega. Mees on läinud oma teed, tütar on äärmiselt arg ja lonkab, poeg aga sarnaneb järjest rohkem oma keevalisele isale. Minevik on lõputu kahetsuse allikas ning ema ei väsi sellest allikast oma lastele üha uusi etteheiteid ammutamast. Amanda armastab oma lapsi, kuid teeb seda lämmataval, lausa piinaval kombel. Miski pole küllalt hea. Töö kaubalaos ei paku Tomile rahuldust, kuid pere ainsa leivateenijana ei saa ta sellest loobuda. Et üksluisesse ellu vähegi seikluslikkust tuua, käib ta igal õhtul kinos, ema aga ei mõista, kuidas võib keegi nii sageli liikuvaid pilte vaatamas käia. Laura kannatab olukorra all, mis tänapäeval diagnoositaks kiiresti raskekujulise ärevushäirena, kuid omas ajas ei leidnud ta vajalikku mõistmist. Seetõttu loobus tütarlaps isegi kaubanduskolledžis käimisest ning külastas selle asemel iga päev loomaaia pingviinimaja või kunstimuuseumi. Amanda soovis Laurale suurepärast tulevikku ja tunneb end petetuna, kui tütar tema lootusi ei täida. Paraku on juba kord nii, et vanemate kõrged ootused lastele kipuvad sageli lõppema valusalt. Tänapäeva teatrikülastajal ei tohiks olla keeruline Laurat mõista, on ju nüüdsel ajal ootused lastele sageli veelgi suuremad ning samamoodi pettumused.

Amanda uus eesmärk on oma tütrele hea abikaasa leida. Potentsiaalseks kandidaadiks saab Jim O´Connor (Risto Vaidla), kes on Tomi töökaaslane. Suurte ambitsioonidega heatahtlik noormees tutvustab Laurale täiesti uut maailma: annab talle mõista, et iga inimene on millegi poolest eriline, ning näitab armastuse maagiat. Ja kuigi Jimist ei saa Laura abikaasat, on temaga kohtumine siiski tüdruku jaoks murdepunktiks. Tundub, et edaspidi saab kõik Laura jaoks minna vaid paremaks. Ta on õppinud tundma maailma uut ja helgemat tahku. Laura lemmiktegevus on oma klaasist loomakeste kollektsiooniga tegelemine. Haprad iluasjad võivad kergesti puruneda ja ükssarvikuga – Laura lemmikuga – nii juhtubki, kuna Jim ajab loomakese laualt maha. Kukkudes sarvest ilma jäänud ükssarvik on nagu Laura – tema igaveses vaikelus toimus muutus ja midagi temast kadus koos sellega. Kuid kas see ongi halb? Sarveta ükssarvik on ju nagu hobune. Seega ei ole ta enam üksi, sest erinevalt ükssarvikutest on hobuseid maailmas rohkesti. Nii on lootust, et kui Laural on julgust muutusteks, jõuab ükskord ka tema endasarnaste sekka. Ehk leiab ta kellegi, kes hindab „kodusistuja“-tüüpi tüdrukuid ja Laura ei pea kartma enam oma hingehaprust, mis on alati purunemisohus.

„Klaasist loomaaia“ näol on tegemist Katariina Undi esimese iseseisva lavastajatööga teatris. Väheste tegelaskujude ja veel vähemate rekvisiitidega on suudetud luua lavastus, mille pinge ei lahtu. Näitlejate omavaheline sünergia on selgesti tajutav. Kuna tekst oli vaidlemisstseenides tihe, esines takerdumisi ja intonatsioonivigasid, kuid see on mõistetav, sest tudengite näol pole tegu veel küpsete näitlejatega. Ester Kuntul on omapärane oskus mängida lapselikult armsaid, veidike naiivseid ja kartlikke tegelaskujusid, mis võikski minu arvates kujuneda tema firmamärgiks. Lavastuse õnnestumisele aitas palju kaasa valgusega mängimine. Valguse suunamise ja selle tugevuse reguleerimisega kallutati loo atmosfääri sobivas suunas.

Valdavalt tumedates toonides lavastus on peegelpilt segastest peresuhetest, mis ajas kuigi palju ei muutu. Palju on näilist: istutakse nähtamatu laua taga, süües nähtamatute söögiriistadega nähtamatut toitu; tegelased elavad minevikus või unistustes, sest päriselu pole toonud oodatud õnne. Kuid läbi selle kõige kumab ka lootuskiir – ikka see vana hea armastus. Ta võib olla küll keeruline nagu Amanda, Laura ja Tomi suhtedki, kuid lõpuks tuleb ikkagi tõdeda, et armastus päästab maailma. Kui me vaid laseme tal seda teha.

Hanna Marrandi

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s