Kui minevik on tulevik

maahingamispäev

Martin Vabat „Maahingamispäev“

Elusamus, 2016, 40 lk.

Toimetanud Maarja Pärtna

Kujundanud Margus Kiis

 

 

„Maahingamispäev“ on Martin Vabati neljas luulekogu. See köidab kindlasti nii proosa- kui ka luulearmastajaid. Autori mõte liigub kord lendlev-luuleliselt, kord sammub raskelt proosaradu. Ometi on ka raskes mõttes kergust, või selget püüdu sellesse. Kergus ei jää tulemata, see on alati olemas. Ka siis, kui kõik on läbi.

Oli vaja leinata
oli vaja valutada.

Kuid nüüd tahan rahu,
tahan kergust.

Tahan laulda rõõmust
isa haual. (lk 29)  

Raamat ületab ja ühendab piire siin- ja teispool elujõge, piire oleviku ja mineviku vahel. On tunda tüdimust rusuva kurbuse tekitatud eluväsimusest. Aga luuletaja teab, et nii, nagu minevik ise, võib ka väsimus minevikust olla illusioon ja üldse mitte päris kogemus.

„Võib-olla“ ütleb vanamees, „aga kas inimene pole siis surnud – liha, lõbu, ja leina mägede vahel? Kas tema elab või teda elatakse?““ (lk 19)

„Maahingamispäevas“ on rohkelt nukrat igatsust ammumöödunud kaunite aegade järele ja soovi uuesti ellu äratada unustusesse vaikselt kaduvaid mälestusi. Autor elaks nagu minevikulistes mõtetes, samas leppides melanhooliaga täidetud olevikuga ja tõrjudes uuendusi. Nagu soovides, et aeg peatuks, või vähemalt tõmbaks tagasi, ei tõttaks nii kiiresti uue tuleviku poole. Minevik ise ei ole veel selge, pole veel selgeks mõeldud ja läbinisti tunnetatud. Minevik on just nagu tulevik, läbi vaatamata, läbi elamata, läbi luuletamata.

Vanad ajad
On kiirteede vahele pressitud
Ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvat. (lk 9)

Järsku, seal tagareas, mõistan, et sellisest valust olengi tehtud, sellestsamast eemaldase poisi kirkast kurbusest, mida tundsin, kui poisikesena jüriööl üksi üle staadioni vantsisin või emaga kolhoosipeo ajal kahekesi paplite all kõndisin.

Ja et selliseks lapseks ma jäängi, kes muudkui istub, joonistab ning avastab elu tagantjärge. (lk 11)

Tekstidesse on sisse põimitud ka religioosseid sümboleid. Vabati luuletustes on olulisel kohal usk ning soov vabaneda pahedest ja eluga kaasnevatest kiusatustest, püüdlemine vooruslikkuse poole. Tunda end taas valge lehena ning leida puhta hinge igavest rahu.

Üks puhas hing seisab iga lapse kõrval, kui ta siia kiusu ja kiusatuste maailma sünnib. See hing ei karju, ei nõua, ei käsi. Ta on täiesti kuuldamatu. Üksnes tuntav, kui vaikida ja olla. (lk 24)

Mida Jeesus mõtles, kui ta oma jüngritele ütles: „Las surnud matavad oma surnuid ise.“ (lk 19)

Nüidne rahvas küll ütleb uhkelt üle rinna: „Ei ole Jumalat, kõik lõppeb surmaga.“ Aga ära sina lase ennast petta. Iialgi ei sure inimese hing. (lk 22)

Kõiki teemasid on käsitletud tähelepaneliku loodusvaatlusega ning küpse elutarkusega. Iga heli, lõhn ja valgussähvatus omas erilisuses on tõstetud igavese igatsuse troonile. Poeet igatseb kuulda vaikust, tunda selle ligiolu. Igatseb meeleselgust ning kogemust hingava maaga.

Tõmban kopsud täis ärkava maa lõhna ning kuulan sookurgede hõikeid.

Olen saavutanud palju,
kui suudan puhata mõtteist.

Olen edukas,
kui panen tähele
voolava vee vaikust. (lk 16)

„Maahingamispäev“ ühendab lugeja maa rütmidega.

Seda lugedes tundsin ma erilist tõmmet loodusesse, puude lähedusse või mere lainetesse. – Ühel hetkel olen ma seal, olen see sama. Olen hingamine ja  see, kes seda kuuleb, tunneb, ja ka see, kes sellest luuletab.

Hing on siin väljade ja metsade vahel maas.
Kui vaikselt kuulatad, kuuled
Kui suudad, kaod sinagi korraga sinna südame
ja hingevärina vahele. (lk 35)

Sirel Tammisto

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s