Imetegija naaberkülas ja muid jutte Heinsaarelt

unistuste-tappev-kasvamine

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

Menu Kirjastus, 2016, 231 lk.

Toimetanud Piret Põldver

Illustreerinud Marge Nelk

Kujundanud Mari Ainso

 

Mehis Heinsaare jutukogu „Unistuste tappev kasvamine“ kirjeldab end sissejuhatuses kui „jutud, novellid, muinasjutud ja nägemused siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid“, seda küll aga muidugi juhul, kui pentsiku ja võimatu kontsentratsioon oleks atmosfääris hoopis suurem kui ta päriselt on. Paigad on küll lähedal ja kohanimed reaalsed, ent see on pöördvõrdeline nende elanike harjumuspärasusega. Naljakalt vanamoeliste nimedega tegelased nagu oma põgenevat neeru jälitav Jaan Absalom („Ülejäänud elu õnnenatuke“), murtud südamega aeg-ajalt vihmapilveks moonduv elektrik Daniil Lõo („Unistuste tappev kasvamine“) ja uusmessialik staarsurija Aabel Vikerpuu („Aabel Vikerpuu, õnnelik surija“) elavad kõik oma veidrat väikest klaaskuulielu pidevas kulgemises, lubades lugejal nende eludesse neutraalse jälgijana sisse vaadata ja kaasa elada.

Fantaasiaküllusest muidugi selles raamatus puudu ei jää, ent hoolimata üdini heinsaarelikust ja väga nauditavast loo loomulikust lõppematu lõngakerana veeremisest, tekitab raamatu järjest lugemine kahvatumaid emotsioone, kui oleks oodanud. Selles on süüdi repetiitsus, motiivide lehest lehte kordumine ja tegelased, keda teistsuguse nime ja näoga oleks ma justkui juba kohanud. Loost loosse korduvad samad konfliktid, samad lahendid – muutuvad ainult kulissid, ent peaaegu fetišeeritud segaduseaisting ja romantiseeritud põgenemine ei puudu ühestki loost. Vaid „Sinine mets“ eristub selles osas teistest lugudest oma küllusliku, morbiidse groteski ja hoopis teistsuguse ajendite ja moraaliga. Ühesõnaga – kole lugu! Ent paljude ilusate ja helgete lugude sees teeb üks kole lugu ära rohkem, kui kümme eriti ilusat.

Kuid nagu öeldud, see efekt ilmneb ainult siis, kui harrastada raamatute läbilugemist ühe õhtuga. Kui jätta raamat öökapile ja lugemiste vahele puhveraega, siis muutub lugemiskogemus palju ärksamaks ja rikkamaks. Sama juhtub siis, kui mitte struktuurile ja järjepidevusele ülemäära palju tähelepanu pöörata, vaid võttagi neid kui stiliseeritud eluõpetusi või mõelda neist kui muinasjuttudest žanrimääratlusega cautionary tale.

Jättes sõna aga hetkeks kõrvale, tuleb nentida, et tegu on ühe Eesti kirjanduse viimaste aastate kenama ja väärikama trükiga, seda justnimelt eriti visuaalse külje ja lugejasõbralikkuse pealt. Paberikvaliteet ja Marge Nelgi muinasjutuliste illustratsioonide kvaliteet teeb hinge rõõmsaks, samamoodi nagu täiusliku suuruse ja pehmete seriifidega kiri, kus lauseid lõpetavad tillukesed teemandikujulised punktid. Tundub nagu pisiasi, ent hea küljendus võib tihti teksti jooksmise jaoks teha rohkem ära kui ükskõik kui asjatundlik toimetustöö. Täiusest lahutab trükist minu jaoks vaid see, et nii värvirohkete lugude juures võiks pilte olla palju rohkem kui vaid üks loo kohta. Paigalpüsimatu süžee lubaks seda kindlasti.

Kokkuvõttes, lookoguna on raamat muidugi tore ja pakub ka niisama sirvijale avastuslusti, rõõmustades südant nii kauni küljenduse kui ka lobeda, mahlaka tekstiga, ent tervikuna jääb ta siiski ühetasandiliseks ja pisut nõrgaks, jäädes selles plaanis siiski pigem lugude-juttude kokku trükkimiseks kui sidusaks ja ühtseks raamatuks. Mis muidugi ei tähenda, et suveõhtul ilma elektrita suvilas istudes ei võiks mõni pahaaimamatu neist lugudest ootamatult valgustuda…

R.T

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.