Igatsedes Tim Burtonit

Alice-In-Wonderland-Theatrical-Poster

„Alice Imedemaal“ („Alice In Wonderland“), USA, 2010, 108 min

Režissöör: Tim Burton

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Crispin Glover jt

Alice_Through_the_Looking_Glass_(film)_poster

 

 

„Alice peeglitagusel maal“ („Alice Through The Looking Glass“), USA, 2016, 113 min

Režissöör: James Bobin

Osatäitjad: Mia Wasikowska, Jonny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway, Sacha Baron Cohen jt.

 

Äsja esilinastunud „Alice imedemaal“ järg „Alice peeglitagusel maal“ on üks kauaoodatud film. Lõpuks linateost näinud, tundub, et peegli taga on midagi valesti läinud, kuhugi on kadunud Imedemaa imed.

Mõrane baas

„Peeglitguse maa“ ülesehitus muutis filmi laialivalguvaks, mittekontsentreerituks. Loo keskel teisest maailmast tagasi reaalsusesse hüppamine ajas vaid segadusse ning oli ebavajalik, sest see ei andnud midagi juurde peale kinnituse ammuteatud tõsiasjale, et enamik teistest filmitegelastest peab Alice’it (Mia Wasikowska) segaseks. Nimelt oli ta peegli taga olemise ajal kuidagi vaimuhaiglasse viidud, kus talle diagnoositi kõige paremate inimeste haigus – hullus. See seik oli nagu i-tähele teise täpi pealepanemine – tarbetu. Esimeses osas oli ülesehitus just seetõttu selgem, et lugu algas reaalsusest, enamik tegevusest toimus katkematult Imedemaal ja lõpp oli taas pärismaailmas – fantaasiarikas põhiosa oli ilusti ääristatud ja esile tõstetud. Esimene osa oli selge struktuuri tõttu teisest grandioossem, võimaldades vaatajale suurejoonelisemat filmikogemust.

Ideede uputus

Lisaks nigelale ülesehitusele muutis „Peeglitaguse maa“ segaseks teemade rohkus. Teoses jooksid järgmised liinid: suur sõprus; perekonna väärtustamine; vimm ja andestamine; minevikku ei saa muuta, sealt võib vaid õppida; aja vastu ei saa; süda võidab mõistuse; naised suudavad; maailma võib hävitada vaid ühe nupulevajutusega. Mitte et käsitletu oleks ebaoluline – kõike oli lihtsalt ühe filmi jaoks liiga palju, eriti kui eeldatavalt on enamik vaatajaskonnast lapsed. Laskudes sfääri, kus võrreldakse raamatu ja filmi kattuvust, oli Lewis Carolli ideeks näidata peeglitagust maad kui kohta, kus on kõik reaalsusega vastuolus või toimimas mingil veidral harjumatul moel. Kõlab kui hea materjal fantaasiafilmi tarvis… Kahjuks ei kasutanud filmitegijad seda ära.

Fantaasiast rääkides

Siin tuleb ilmselt mängu režissööri vahetumine („Imedemaal“ T. Burton, „Peeglitagusel maal“ J. Bobin). Burtonit teatakse tema meisterlike nukufilmide poolest („Laibast pruut“, „Jõulueelne õudusunenägu“, „9“), millest igaüks haarab kaasa omaenda maailma, karakterite ja kiiksudega. Iseenesest mõista jätkas Burton oma geniaalset tööd Alice’i esimest filmi tehes. Bobin, kes on tuntud Muppetite filmide tegijana, ei suutnud samaväärset fantaasiamaailma luua. Peeglitagune maa koosneks otsekui paarist-kolmest paigast – maad kui sellist polegi. Nende kohtade hulgas on peale tuntud Valge Kuninganna (Anne Hathaway) ja Punase Kuninganna (Helena Bonham Carter) kindluse veel Aja (Sacha Baron Cohen) loss, mis oma suuruse ja hammasratasterohkusega ei üllata, ent hetkeks tekib vau-efekt ühe ruumiga, kus ripub lõputult (vastavalt inimeludele) taskukellasid, mida Aeg vastavalt vajadusele seisma paneb, kui kellegi eluaeg otsa saab. Samuti, ajarännud oleksid  võinud  režissööri kujutusvõime aktiveerida. Koht erinevate aegade vahel on justkui suur tormine ookean, mis viitab Alice’i merearmastusele. Liiga mugav! Miks peaks see nii olema, kui ei Imedemaa ega Peeglitagune maa, veel vähem kogu aja kontrollimise teema, eksisteerib ka Alice’ita. Sõnaga, millegi tõttu jäi järjefilmi loomisprotsessis lennukusest puudu.

Sünergia ja energia

Koostisosa, mis „Imedemaal“ polnud tingimata palju parem, aga siiski jättis terviklikuma mulje, oli skoor. Mõlemale filmile on loonud muusika Danny Elfman. Kuna Elfman ja Burton on lähedased sõbrad, kandis nendevaheline koostöö paremini vilja – heli võimendab pildi maagilisust ning vastupidi. Kuna „Peeglitaguse maa“ visuaalsest võlust jäi vajaka, ei mõjunud ka muusika piisavalt intensiivselt. Võib-olla oli viga ikkagi skooris endas, võib-olla aga oleks samad lood Burtoni ideedega hoopis tuule tiibadesse saanud.

Raha- ja vaatajanumbrites üllatusi pole. Esimesele osale kulutati hinnanguliselt 200 miljonit dollarit, millest IMBD andmetel pool teeniti USAs esimesel linastusnädalavahetusel tagasi. Seega oli esimese filmi vastu palju suurem huvi kui teise osa vastu („Peeglitagusel maal“ teenis oma eelkäija tulust esimesel nädalavahetusel vaid alla kolmandiku).

„Peeglitagusel maal“ täitis oma rolli küll järjefilmina, jutustades edasi samade tegelaste elust ja lisaks avades kogu loo tagamaid (miks on punasel kuningannal nii suur pea; kuhu kadus Kübarsepa  (Johnny Depp) perekond), ent filmina iseeneses oli see ülekoormatud, seetõttu segane. Eks iga Alice’i austaja vaatab „Peeglitaguse maa“ kindlasti ära, ent milleks vaadata midagi lihtsalt äranägemise pärast, milleks teha midagi lihtsalt ärategemise pärast. Just selline mulje jäigi – „teeme teise osa ka, siis on vähemalt tehtud“.

Kristel Zimmer

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.