Tähed ja vihm Dorpati taevas

Julie_555x800_mediumLoone Otsa Toomemäe nokturn „Julie ja tähed“

Lavastaja: Margus Kasterpalu
Kunstnik: Marion Undusk
Valguskujundaja: Andres Sarv
Muusikaline kujundaja: Toomas Lunge
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lavavõitlus: Hellar Bergmann

Osades: Maria Annus, Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Marika Barabanštšikova, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Kristjan Sarv

Vanemuise teatri suvelavastus, esietendus 10. augustil 2016

Eestlased on teatrirahvas. Me tõestame seda igal suvel, käies vaatamas vabaõhulavastusi, mille lahutamatuks koostisosaks kipub olema vihm. Nii me siis ligunesimegi – mina ja mitukümmend teist teatrihuvilist – ühel Eesti suveõhtul Tartu tähetorni jalamil Toomemäel. Me olime sinna tulnud, et hoolimata päev otsa kallanud vihmast heita Loone Otsa Toomemäe nokturni „Julie ja tähed“ abil pilt 19. sajandi baltisaksa maalikunstniku Julie Hagen-Schwarzi ellu.

Maria Annuse kehastuses ellu ärganud Julie elu oli täis valikuid: kas juhinduda iseenda või oma kunstiõpetajast isa soovidest; kas elada oma paljutõotavale karjäärile (mida tollal oleks naisterahva puhul peetud ülimaks ekstsentrilisuseks) või olla eelkõige armastav abikaasa ja ema; kas jääda kodusesse Tartusse või olla kosmopoliit Euroopas. Lavastus heidab ühe andeka naise eluloo abil pilgu ka üldisemalt naise rollile 19. sajandil. Kinder, Kirche, Küche või hoopis pintsel, palett ja molbert? Julie püüab ühendada neid mõlemaid. Temas on vaikne leppimine luhtunud karjääriga: maailmakuulsat kunstnikku temast ju ei saanud. Kuid siiski pole ta ka tavaline koduperenaine, patjade kloppimise asemel kuulub tema süda maalimisele ja sellele tahab ta ka pühenduda. Lavastuse käigus valmib Julie armastatud abikaasa Peter Carl Ludwig Schwarzi ehk Musta Peetri (Kristjan Sarve) portree. Ludwig on Siberi-uurijast astronoom, kes Julie jaoks oli ja on tabamatu. Mehe pikad uurimisretked jätavad Julie pikkadeks aastateks üksinda, ja kui ta siis lõpuks tuleb, keerlevad tal peas üksnes külmad ja kauged päris-taeva tähed. Omaenda kodus särav komeet – Julie – jääb aga tähelepanuta.

Lavastus ei ole tegelikult nukker, kaugel sellest. Pigem kirjeldaksin seda kui maagilis-mängulist ajaloolist komöödiat, mis püsib püsti peamiselt tuntud ajalooliste tegelaskujude seatud raamidel. Tegemist on äärmiselt kohaspetsiifilise teosega. Toomemäe ja tähetornita poleks lavastusel õiget tunnet, saalis mängides jääks teatritükk kaugeks. Vanemuise eesmärk on „Juliet ja tähti“ lavale tuues olnud üllas ja arusaadav – tõmmata tähelepanu tükikesele Tartu ja laiemalt Eesti ajaloost. Lavale astuvad ka kindralist geodeet Carl Friedrich Tenner (Margus Jaanovits) ning kõigist tegelaskujudest ehk kõige tuntum, akadeemik Friedrich Georg Wilhelm Struve (Rain Simmul). Mõlemad on parajad karakterid, kes omavahel heasüdamlikult nääklevad, pillutades aeg-ajalt lausepärleid Struve laste arvu või erinevate rohimisstiilide kohta. Paraku vahelduvad mahlakad sententsid kuiva ja ühekülgse dialoogiga, mis mõjub kui sunnitud liha luudel, et ei oleks piinlikku vaikust. Olukorda on parandatud erinevate efektidega ning lihtsate jantlike stseenidega. Näiteks on Marika Barabantšiškova mängitud õitsev lesk Margarete Veronika Luise Ernestine Müller (eks proovige seda ühe hingetõmbega öelda!) just kergele suvelavastusele sobilik tegelaskuju. Üleni roosas pitsivahus ringihõljuv naiivitar naerutab küll rahvast, kuid see tundub olevat ka tema tegelaskuju ainuke eesmärk. Väheks jääb sisukust, mille puudujääk on paraku suvelavastuste juures levinud. Üllatavaim tegelaskuju on hoopis Reimo Sagori mängitud korstnapühkija-muinasjutuvestja. Tema ilmumine ja kohalolek on ootamatu, ta oskab tulla alati õigel hetkel ja öelda õigeid asju. Kui Julie esimene „Must Peeter“, astronoomist abikaasa Schwarz, eelistab lapsikuste asemel tööd teha, siis korstnapühkijast „Must Peeter“ avab Julies mängulisema poole. Ta süstib kunstnikuprouasse elurõõmu, viib ta tagasi nooruspõlveradadele kuumas Itaalias ja tema kohalolu mõjub alati nagu killuke unenäost. Võib-olla esindab ta kõike seda, mida Julie tahaks lisaks pühendumusele näha ka oma abikaasas. Siiski paraneb lavastuse lõpuks ka perekond Schwarzi suhtlemisoskus. Armastus on alati olemas olnud, lihtsalt napib oskusi seda välja öelda. Aga eks see olegi raske.

„Julie ja tähed“ on sobilik lavastus suveõhtusse, kuid tõepoolest ainult sinna. Toomemäe võluvägi aitab teatritüki õnnestumisele palju kaasa. Kostüümid on uhked, nalja saab ka ja etenduse lõpetav ilutulestik on kirsiks tordil. Tegemist oli kergema lavastusega, kui olin arvanud, kuid tervikuna jäi nähtust helge ja soe mulje, mida ei suutnud ära uhtuda isegi kogu lavastuse aja taevast kallanud vihm.

Hanna Marrandi

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s