Kõik tuleb tagasi anda

joobnud

„Joobnud“
Theatrum

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Lembit Peterson

Tõlkija: Tiit Alte
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Muusikaline kujundaja: Marius Peterson
Produtsent: Aive Sarapuu
Osades: Andri Luup, Anneli Tuulik, Eva Eensaar või Mari-Liis Lill, Helvin Kaljula, Laura Peterson või Kristiina-Hortensia Port, Maria Peterson, Marius Peterson, Tarmo Song, Liina Olmaru, Piret Krumm, Rain Simmul, Sulev Teppart, Mart Aas, Leino Rei

 

Vahel harva, kui purjus inimesed pole uppunud kustumatusse melusse ja labasesse läbusse, kostab sotsiaalsete piiride lahtuvuse tagajärjel kuldseid sõnu. Maskid langevad, valehäbi on kadunud. Sel hetkel on näha, millest need inimesed mõtlevad, mida usuvad, mis neid täidab ja edasi viib. See hetk on justkui esimene tõeline kohtumine. Lavastus „Joobnud” on virvarr taolistest hetkedest, kusjuures näitlejad kehastavad isiksusi, kes suuresti erinevad ühiskondliku staatuse poolest. Ühine on vaid see, et kõik tegelaskujud on sügavas joobes.

Fjodor Dostojevski teosest „Vennad Karamazovid” kumav mõte väidab, et inimene, kes Jumalat ei usu, ei tohiks karta oma tegude tagajärgi. Sellest järeldub, et karma on olemas vaid siis, kui inimene seda tõeks peab. Jumalat uskudes aga, usub ta, et halvad teod ei jää karistuseta. Nuhtlus langeb osaks kõigile, kas siis selles elus või surmajärgselt. Lavastuses „Joobnud” tunnistasid ka põikpäisemad realistid lõpuks, et kuulevad Jumala sosistamist enda südames. Seda vaikset häält võib tõlgendada inimese enda moraalse kompassina, sest näidendi järgi ei ole Jumal midagi kauget ja tabamatut, vaid lasub meis kõigis. See on ehedate täitumata sisesoovide valgus, õiglusetunnetus, mis valdavas osas inimestes olemas on, kuid on tihti peitunud aastatega akumuleerunud ekslike otsuste, ihade ja valede varju.

Tõde ei ole alati üheselt mõistetav. Vahel on äärmiselt raske eristada õiget valest. Alaliselt õigeid otsuseid langetada ei ole esmatähtis, oluline on kõikidest juhtumustest õppida. Ükskõik kui kaugele valeuskumused inimest oma põhimõtetest juhtinud ka poleks, tähtis on ennast usaldada ja vigade suurusest ning arvust hoolimata püüelda eksiteilt koduteele.

Oma lihtsuses jahmatasid mind Lourenzi (Andri Luup) sõnad: „Ärge põdege!” Inimest jälitab tihti katkematu enesesüüdistus. Melanhoolias ulpida on meeletult magus, kuid sellest välja tulemine ülimalt vajalik. Pessimism ja raskemeelsus on läbinisti mõttetu, need paljunevad iseeneslikult ning nakkavad kõigile ja kõigele ümbritsevale, muutes elu asjatult raskemaks. Kammitsevatest ja süüdistavatest mõtetest vabanemine viib muutuseni nii sise- kui välismaailmas.

Kõike seda on lihtsam saavutada, kui prostituut Rosa (Piret Krumm) siirad sõnad kõrvus kumisevad: „Keegi ei saa mult rohkem nõuda, kui ma anda suudan.” See lause sisendab minusse lõpmatul hulgal meelekindlust ja vabadust. Lavastaja Lembit Peterson on öelnud: „Vabadus on armastuse eeltingimus.” Vabadus, nagu väitis etenduses Laura (Eva Eensaar või Mari-Liis Lill) tegelaskuju, tähendab anda ära oma süda teadmises, et tuled toime, mis iganes sellega juhtub. Usaldus enda vastu tekib just sellisel viisil oma kutsumust järgides. Usaldus oma armastatu vastu tekib, kui too oskab väärtustada ja hoida talle antud südant. Laura süda aga kuulus kellelegi, kes oli enda oma andnud kellelegi kolmandale. See nii loomulik elu osa muudab vahel eksiteilt lahti laskmise ääretult raskeks. Mõni rada on aga määratud olema ringtee või juhatama vaid tupikusse.

Inimesed on kahtlemata suhteliselt halvad ennustamises, mis neid õnnelikuks teeb. Püsivat õnne on raske saavutada ja usalduse ehitamine võtab aastaid. Just seetõttu kõnnime lihtsamat teed, langeme ihade küüsi ja sõlmime sidemeid kuradiga nagu Faust, lootes, et see meid õndsuseni viib. Mark (Marius Peterson) sõnas lavastuse lõpustseenis: „Kõik tuleb tagasi anda.” Enamik, mis inimene maailmalt võtab, mis talle ei kuulu, mis koguneb, on kammitsev ning rusuv süükoorem, tühine vatist täitematerjal. Sellest kõigest tuleb lahti lasta ja anda oma süda. Vaid eneseusalduse tiivul vormub argipäevast visand ja elust kunstiteos.

Kretel Kopra

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.