Eestlased katsuvad rammu Kreekamaa traagikutega

Foto: Johan Elm
Foto: Johan Elm

 

NO37,9 Lavakunstikooli aktsioon: Kreeka tragöödiad

Laval EMTA Lavakunstikooli füüsilise teatri magistrandid: Agur Seim, Jaanika Tammaru (Teater Must Kast), Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Mait Joorits, Martin Mill (Ugala), Raho Aadla, Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Sylvia Köster ja Tanel Saar (VAT Teater)
Kursuse juhendaja: Jüri Nael

Etendus 28. jaanuaril 2017 Teater NO99 suures saalis

 

Pealkiri on “Kreeka tragöödiad” ehk siis siit järeldub kohe mitu asja. Esiteks, me näeme laval Aischylost, Euripidest ja Sophoklest, teiste sõnadega vana-atika tragöödiat. Teiseks, kuna tegu on mitmusega, ei näe me neid originaalis: autorite teosed kantakse lavale lühendatud kujul, mis aga tähendab, et neid on kohandatud. Ja see äratab huvi! Kuidas? Näitekirjanduse suurimate esindajatega, selle esiisadega, on Eestis püütud olla loominguline? Nende näidendid on võetud kätte, nendega on tegeldud, nendesse süvenetud ja siis, oh julgust, on püütud neile läheneda oma isiklikust vaatenurgast? Ja kõik see suurepärasus riigis, kus puudub igasugune pidev traditsioon Kreeka tragöödiate ettekandmisel! Kurb fakt on see, et Eestis Kreeka tragöödiat laval ei esitata. Eesti teatripublik, eriti noorem publik, ei ole kuulnud Agamemnonist, Orestesest, Antigonest. Eestis puudub suur traditsioon nende näidendite ettekandmisel. See tähendab, et ei saa ennast nii-öelda minevikus tehtu najal üles upitada: puudub võrdlus. Aktsiooniga oli olukord küll veidike teistmoodi kui lavastusega, kus mängivad elukutselised ja kogenud näitlejad, kuna laval olid tudengid, magistrandid, ning kasutati erialaõppejõudude abi. Kuid ilma abita oleks see kõik olnud võimatu!

Laval nähti üheksat (see on suur number!) lühilavastust, igaühe lavastajaks üks magistrant. Moodustus kaks tsüklit. Kui esimeses osas esitatud lavastused ei olnud märgatavalt omavahel seotud (tinglikult võib küll väita, et Kuningas Oidipus ja Kreon olid), siis teises ja kolmandas osas esitatu seda oli. Teise osa kolm pala moodustasid Agamemnoni-tsükli: lavastused põhinesid peamiselt Euripidese tragöödial Iphigeneia Aulises, kuid viimane, Jaanika Tammaru Klytaimnestra, ka Aischylose triloogia Oresteia esimesel näidendil Agamemnon. Kolmas osa moodustas Hippolytose-tsükli: esimene Hippolytos ja teine Phaidra põhinesid Euripidese tragöödial Hippolytos. Muide, nende kahe tsükli puhul oli üleminek eri osade vahel kahel korral tabamatu. Kahe Agamemnoni vahel oli paus ja saal läks pimedaks, kuid teise Agamemnoni ja Klytaimnestra vahel ning Hippolytose ja Phaidra vahel puudus igasugune üleminek, mis teeb keeruliseks ühe magistrandi lavastuse eristamise teisest.

Agur Seimi Prometheus oli kõige unikaalsema lähenemisega ükeksast esitatud lavastusest. Lugu käsitles titaani mässu jumalate vastu, tema kingitust inimkonnale tule näol ja tema vangistamist peajumal Zeusi käe läbi ning sellele järgnenud piinu. Põhines ta Aischylose tragöödial Kinnineeditud Prometheus (J. Jõgevere tõlge). Umbes pooletunnises lavastuses öeldi vaid mõni lause. Selle algus, mis kujutas Prometheuse mässu, oli kõige meeldejäävam. Näitleja tuli lavale ja hakkas lemniskaadikujulisel trajektooril kõndima, tema samm muutus üha kiiremaks, kuni lõpuks ta jooksis. Saalis valitses kogu see aeg vaikus ning laval oli ainult Prometheus, kes ei öelnud ühtegi sõna. Jooks oli mäss. Esimese lavastuse omapärane lähenemine jättis kõige sügavama mulje kui tõeliselt moodsast, tänapäeva teatrisse kuuluvast lavastusest.

Sergei Furmanjuki Kuningas Oidipus käsitles kuulsa loo tõe ilmsikstuleku hetke. Psühholoogise pinge edasiandmine on näitlejale selle rolli puhul kõige raskem. Häiriv asjaolu selle lavastuse juures oli, et monoloog, mis vastupidiselt eelmisele palale omas märkimisväärset rolli Teeba kuninga tunnete ja mõtete edasiandmisel pärast kohutava tõe teada saamist, esitati täies mahus (ja, muide, täiesti ootamatult) vene keeles – võõrkeele kasutamine aga raskendas selle mitteoskajail Oidipuse mõtete mõistmist.

Mait Joorits uurib Kreonis nimitegelase, kuulsast Antigone loost pärit kuninga, hinge. Tegevus leiab aset Teebas pärast Oidipuse surma. Viimase pojad Eteokles ja Polyneikes olid äsja võidelnud trooni pärast, hukkudes mõlemad. Kuningaks sai Kreon, kes oli eelmise valitseja Oidipuse ema ja abikaasa Iokaste vend. Kreon on Teebas tõstnud au sisse Eteoklese kui tõelise patrioodi ja kangelase, kelle surmas kurjuse kehastus Polyneikes, kelle matmise ta on muide keelanud (selleks, et kohalikele midagi selgeks teha, peab surnukeha lebama matmata kusagil avalikus kohas vähemalt kuu aega, ütleb ta). Eteoklese-kultus kindlustab tema trooni – Kreon oli osav poliitik. Eriti küüniliselt mõjub Kreoni mõtteavaldus, kui ta üritab Antigonele, Eteoklese ja Polyneikese õele, selgeks teha oma arusaamist Eteoklese-kultusest: Kreon ütleb, et tema jaoks pole vahet, kas lahinguväljalt toodi ära Eteoklese või hoopis Polyneikese surnukeha, ei, ta läheb veel kaugemale, ta ütleb, et ta ei teagi kindlalt, kas linnas mitte Polyneikese surnukeha ei austata. Tema jaoks pole sellel tähtsust, loeb vaid see, et inimesed usuksid, et nad avaldavad austust Eteoklesele. Kreon on peamiselt monoloog, mis avab suurepäraselt kuninga hinge ja käitumismotiive. Lavastusel on huvitav lähenemine: Kreon, kes vestleb näiliselt Antigonega, kuid tegelikult peab monoloogi, pühib kogu oma vestluse ajal põrandalt üht liivast moodustatud ringi ära, mille jättis sinna eelmise lavastuse Oidipus. Kas see osutab sellele, et Teebas võimule tulnud uus režiim pühib mineviku, eelmise valitsusaja jälgi? Või hoopis patte?

Sylvia Kösteri Agaue algas hirmsalt. Muusika oli nii vali, et tahes-tahtmata tuli pähe mõte saalist lahkuda. Õnneks vaikis muusika veidike pärast seda, kui see mõte tekkis – aitas ka kõrvade kinnikatmine. Vali muusika, mille käigus tulid lavale hullunud pidulised ehk bakhandid ning toimus võigas valgusemäng prožektoritega, kujutas bakhanaali ehk orgialikku pidustust. Lavastus rajaneb Euripidese Bakhantidel. Teeba linna sisenenud võõrusu jüngriks on saanud Agaue, kuningas Pentheuse ema, keda tema poeg kuningas sellepärast hurjutama asub. Pentheus on uue võõrusu, veini ja pidustuste jumaluse Dionysose kultuse kõige ägedam vastane. Nii tõmbab ta endale veinijumala viha, kes korraldab selle, et bakhantlikku ekstaasi sattunud Agaue tapab oma poja, pidades teda lõviks. Psühholoogiselt on kõige raskemini mängitav stseen (ka originaalis) äratundmisstseen: Agaue avastab, et tema käes ei ole mitte lõvi, vaid tema lihase poja pea. Tema ümber olevad pidulised on korraga kainenenud ning vaatavad süüdistavalt Agauet, osutades talle näpuga. Lavastuses keris kõik selle viimase stseeni ootuses: Agaue võidukas käitumine, kui ta uhkeldab omaenda kätega tükideks rebitud lõvi peaga, tema trofeega, mida ta kavatseb oma pojale näidata. Seepärast mõjus äärmiselt häirivalt kui selle nii emotsionaalse äratundmisstseeni suvatses keegi publiku seast leida naljakas olevat, millest andis märku paar naeruturtsatust. Sylvia Kösteri lavastuses jäi omapärase ja huvitava joonena silma see, et pärast alguse bakhanaali kujutamist läksid ülejäänud pidulised saalitribüüni taha, kus istus publik. Tekkis mulje, et nad lahkusid saalist, kuid hiljem, mõne sobiva Agaue monoloogi koha juures, algasid veidrad naeruhääled ning lõpuks oli selge, et hullunud pidulised, ekstaasis kaotanud reaalsustaju nagu Pentheuse emagi, viibivad ikka ruumis ja naeravad koos naisega kaasa selle kõige võikama teo üle.

Teise osa Raho Aadla ja Martin Milli Agamemnonid on sisult täpselt samad. Mõlemad käsitlevad Mükeene kuninga Agamemnoni kõige raskemat sorti valikut: kas ohverdada oma armastatud tütar Iphigeneia ning saada tasuks rahvahulkade austus ja lugupidamine või jätta ta elama, kuid saada Kreeka hõimude poolt ära põlatud ning jäädvustuda ajalukku kui kehv valitseja, lühidalt, kas täita oma kohust perekonna või riigi ees. Iphigeneia ohverdamist nõuab nimelt jumalanna Artemis, kes ilma selle ohvrita ei kingi kreeklastele tuuli, mida on Egeuse mere ületamiseks vaja. Mõlemad lavastused põhinevad Euripidese tragöödial Iphigeneia Aulises. Meeldejäävam kui need kaks oli tsükli viimane lavastus, Jaanika Tammaru Klytaimnestra. Klytaimnestra lugu on oma teemalt ja tunnetelt võimsam ja laiahaardelisem kui tema abikaasa moraalse valiku lugu, mis on pelgalt filosoofiline. Kytaimnestra oli Agamemnoni abikaasa ja Iphigeneia ema, kes saabus koos oma tütrega just sinna paika, s.o Aulise sadamalinna, kus kuningas Agamemnon kavatses Iphigeneia ohverdada. Lavastus, nagu ka Aischylose näidend, käsitleb ema tundeid, eelkõige kurbust, meeleheidet ja viha oma abikaasa vastu, mis kõik lõpeb Agamemnoni tapmisega naise poolt. Kuninganna ahastuse edasiandmine õnnestus hästi.

Kolmanda osa Hippolytose-tsükkel, Tanel Saare Hippolytos ja Kersti Heinloo Phaidra, räägivad Theseuse pojast Hippolytosest, kes põlgab ära oma võõrasema lähenemiskatsed. Solvunud Phaidra, Theseuse teine abikaasa, vihastub ning valetab kirjas mehele, et hoopis Hippolytos üritas teda võrgutada, pärast mida naine läheb vabasurma. Kolmas osa oli mõnusalt lühike ning ka humoorikas. Oli meeldiv, et huumorit toodi pika teatriõhtu viimasesse osasse, kus ausalt öeldes mõtted juba mujale tüürisid (ja ühtlasi üllatav ning kiitustvääriv, et seda osati paigutada niivõrd sobival viisil tragöödiasse). Hippolytos oli nimelt kütt, kes kummardas jahipidamise jumalannat Artemist, kelle jaoks ta korjas austuse avaldamiseks hirvesarvi. Kõige naljakamal viisil esinesid neli napilt riides noormeest, sarved peas, hirvede rollis: liikudes, põgenedes ja lõpuks ka jahimehele vastu hakates, unustamata kordagi hirvelikke liigutusi ja isegi kehahoiakut.

Selle aktsiooni puhul peab rõhutama, et see oli EMTA Lavakunstikooli füüsilise teatri magistrantide osalusel tehtud lavastus: magistrandid olid ise idee ja lavastuse autorid ning ettekandjad laval. Seetõttu ei saa oodata, et see aitaks suuresti kaasa ametlike teatrite tähelepanu juhtimisele vana-atika tragöödiate lavastamisele. Sellest on kahju, sest ise pole Tallinna Draamateater või Linnateater selle peale tulnud – vähemalt pole asi lavastamiseni jõudnud. Siiski, laupäevane teatriõhtu oli just oma vaba ja julge klassikutega ümberkäimise poolest niivõrd elamusterohke, et ei saa jääda lootmast tulevikus näha ka originaale meie teatrite lavadel. Ja kes teab, ehk võetakse kunagi ette ka Oresteia täismahus ja originaalis lavale toomine! Julgen siiski arvata, et kui tulevikus mõeldakse ühegi vanakreeka näidendi lavastamisele, siis meenutatakse muuhulgas just seda aktsiooni.

Marten Teemant

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.