Kahtlus kui filosoofia alus


René Descartes „Arutlus meetodist : aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes“

Ilmamaa, 2016, 134 lk.

Tõlkinud Andres Raudsepp

Toimetanud Marju Lepajõe

 

Iga endast lugupidav filosoofiaõpetaja alustab oma uusaja kursust loenguga René Descartes’ist, prantsuse filosoofist, kes oli Hegeli sõnade kohaselt „tõepoolest nüüdisaegse filosoofia tegelik algataja, kuna ta tegi mõtlemise printsiibiks”. Käesoleva „Arutlusega meetodist“ viis Descartes läbi filosoofilise pöörde, kaugenedes skolastilisest traditsioonist, „filosofeerivast teoloogiast“, ning keskendudes epistemoloogiale ehk teadmisteooriale. „Arutlus meetodist“ ilmus originaalis 1637. aastal ja eesti keeles aastal 1936 Rudolf Kupla tõlkes. Mullu tegi Andreas Raudsepp aga uue tõlke ja „Arutlus meetodist“ avaldati sarjas „Avatud Eesti raamat“.

„Cogito ergo sum“„mõtlen, järelikult olen“ tuleb tuttav ette vast kõigile ja on kujunenud omaette klišeekski. Vaevalt, et mõni teine mõtleja on oma põhiteesiga nõnda põhjalikult kokku sulanud. Meenub veel näiteks Sokratese „ma tean, et ma midagi ei tea“, mis on ühtlasi kaudne lähteprintsiip Descartes’i enda jaoks. Tema metodoloogilise kahtluse meetod seda tõestada üritabki, otsides, kas on üldse midagi, milles ta kahelda ei saa. Descartes avastab, et on. „Kuid panin kohe tähele, et samal ajal, kui tahtsin mõelda, et kõik on väär, pidin mina, kes seda mõtles, paratamatult midagi olema. Ja kui ma märkasin, et tõde, ma mõtlen, järelikult ma olen olemas, on nii vankumatu ja kindel, et ka skeptikute kõige eriskummalisemad oletused ei ole suutelised seda kõigutama, siis otsustasin, et võin selle kõhklematult võtta minu otsitava filosoofia esimeseks printsiibiks,“ kirjutab ta „Arutluse meetodist“ 38. leheküljel ja modernne ajastu Euroopas ongi alanud.

Vähemalt tinglikult. Descartes’i lähtekohad ja järeldused polnud eraldi võttes omal ajal midagi ennekuulmatut ja saavutasid tähenduslikkuse eelkõige omavahelises kombinatsioonis, isegi kui Descartes ei tsiteeri oma seisukohtade kaitseks nimeliselt ühtegi teist autorit ja näib oma argumendid omaenda vaimust sünteesivat. Lisaks ei maksa unustada, et tema arutluse vundament on läbinisti teoloogiline, kuna see eeldab heatahtliku Jumala eksistentsi, kes ei soovi meid eksitada. Alles siis ei ole kahtlemine enam võimalik. Oma 1641. aastal ilmunud toeses, pealkirjaga „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“, kirjutab Descartes näiteks nõnda: „Seega näen selgelt, et kogu teadmise kindlus ja tõde on sõltuvuses ainuüksi teadmisest tõelise Jumala kohta.“ Sellegipoolest sai „Arutlus meetodist“ tormilise vastuvõtu osaliseks ja muutis põhjalikult seda, kuidas Läänes filosoofiast mõeldi.

Oma teoses leiab autor, et on „keeltele ja vanade autorite raamatute, nende lugude ja juttude lugemisele piisavalt aega kulutanud“ ja ihkab luua midagi uut, „midagi, mille üle ei vaieldaks“. Selle tulemuseks ongi Descartes’i kuulus neljaosaline meetod. Pidada õigeks ainult seda, milles kahelda ei ole võimalik, jagada see keerukus võimalikult väikesteks osadeks, mille mõistmist alustada lihtsamatest tükkidest, liikudes vaikselt ülespoole keerukamate tundmuste poole ja lõpetuseks kõik üle kontrollida, et mitte midagi välja ei oleks jäänud. Minu sõnastuses kõlab see kõik natuke lihtsakoeliselt, aga Descartes’i meetod lõi olulise pretsedendi. Nõnda tituleeritud „Kartesiaanlik uuendus“ muutis filosoofia isiklikuks ja julgustas mõtlejaid looma oma süsteeme.

Selle tagajärjeks oligi uusaja filosoofia, mis põhineb olemasoleva edasiarendusel. Iga uus filosoofiline vool saab alguse vastuseisust mõnele valitsevale voolule ja toetub mõnele mineviku mõtlejale, tema mõtetele kas vastu vaieldes või neid edasi arendades. Sellesse rägastikku on aga raske sukelduda, kuna ilma eelteadmisteta on pea võimatu kaasaegses filosoofias midagi mõista, „puhta lehena“ peale lennates kaugele ei jõua. Säärase kimbatuse ees seistes tasubki meenutada, kust see kõik alguse sai, ja nurgakivi Descartes’i juurde tagasi pöörduda. „Arutlus meetodist“ on küll filosoofiline tekst, aga omab sellegipoolest ka teatud kirjanduslikku väärtust. Descartes’i positsioon ei ole üleolev, ta ei võta enda kanda tõe monopoli ja ei välista võimalust, et „mida mina pean kullaks ja teemantideks, on vaid pisut vaske ja klaasi“. Samamoodi väärib märkimist tõik, et Descartes kirjutas tollele ajale tavatult ladina keele asemel oma emakeeles prantsuse keeles, „seda põhjusel, et loodan, et need, kes kasutavad puhtalt oma loomulikku aru, otsustavad minu arvamuste üle paremini kui need, kes ainult vanu raamatuid usuvad.“ Ehk siis, kui täpne olla, mitte „cogito ergo sum“, vaid „je pense, donc je suis“.

Arutlus ise on pelgalt 65 lehekülge paks ja ei eelda erilisi varasemaid teadmisi, ainult avatud meelt. Descartes on õigustatult läinud ajalukku geniaalse filosoofina, kuid siin mõjub ta inimliku mõtlejana, kes palub alandlikult kõik vastuväited saata tema raamatukaupmehele, et ta nendega tutvuda saaks (isegi kui ühtegi vastuväidet tegelikult kunagi ei avaldatud). Tegemist on kahtlemata filosoofilise tüvitekstiga, aga see ei tähenda, et seda tasuks peljata. „Arutlus meetodist“ on suurepärane koht, kust alustada tutvust filosoofiaga. Sekundeerin Jüri Eintalu, kes kirjutas Sirbis sama teost arvustades: „Kui te veel ei tea, misasi on filosoofia, aga soovite millestki aru ka saada, siis alustage sellest raamatust.“

Daniel Tamm

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s