Eestlusest, praktiliselt

Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“
Autor ja lavastaja: Ivar Põllu

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Toidukunstnik: Ann Ideon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare

Osades: Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare ja Ann Ideon
Esietendus 23. veebruaril Tartu Uues Teatris.

„Me oleme alati olnud need, mida me sööme, ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole.“

Ivar Põllu uus lavastus „Praktiline Eesti ajalugu“ kõlab esmapilgul ilmselt paljudele kui Eesti kultuuris järjest enam populaarsust koguv trend ennast taaskord kuidagi defineerida ja eestlust läbi veel ühe eriti põneva vaatenurga näidata. Et kuidas me oleme ikka siia jõudnud ja olgem uhked, eestlased! Eks ta seda loomulikult ongi, aga vaatamata eelarvamustele pidin pärast esimest 15 minutit endale tunnistama, et kui seda piisavalt hästi teha osata, püüab see vaataja päris lihtsasti võrku. Miks siis mitte, oleme me ju kõik suuremal või vähemal määral hirmul meie väikse ja armsa soomeugrilise kultuuri pärast, mis globaliseeruvas maailmas järjest väiksemaks ja armsamaks tundub muutuvat.

Uue Teatri kodulehel tutvustab lavastus ennast kui „kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse“. Läbivat narratiivi pole, selle asemel on sketšid, jutustused ja Kukerpillide laulud, taustaks koopamaalingud, hõrk toidulõhn ja publikust kostvad sõbralikud naeruturtsatused. Laval toimuv saab tegelikult pärast esialgset võõristust üsna pea omaks, sest atmosfäär on soe ja tõepoolest mingis mõttes teraapiline, toob sellist lihtsat rõõmu ja samas pidupäevalikkust.

Lisaks professionaalsetele näitlejatele löövad kaasa kokk, paar pillimeest ja väga efektne ukuleleansambel, nii et kokku moodustab tükk sellise suure kompoti kõigest, millest kogu eesti ajalugu praktiliselt võiks koosneda – söök, muusika ja ajas muudkui arenevad inimestevahelised suhted, mõtted ja suured ideed. Valges kitlis kokamütsiga Ann Ideon, kes kõik toimuva omalaadse jutustajarolliga tervikuks seob, võlub esimestest hetkedest peale oma tohutu energia ja ehtsalt telekokaliku osavõtlikkusega, samal ajal pliidi taga professionaalsete liigutustega askeldades. Robert Annus üllatab ikka ja jälle oma suurepärase lauluhääle, pillioskuse ja äärmiselt täpsete maneeridega, tänu millele ta iga uue rolliga muige näole toob. Väga lahedalt ja värskelt mõjub Endla teatrist pärit Tambet Seling, ka naised on head, kuigi tundub, nagu poleks nad end selles lavastuses nii palju avada saanud, kui oleks tahtnud näha. Ja Odd Hugo muusikud on muhedad!

Laulud on pärit pigem Kukerpillide algusaastakümnetest, paljud neist küll tuttavad, aga sõnu miskipärast ikka kunagi välja kuulnud pole. Lavastuses illustreerivad nad kogu meie teekonda dinosaurustest tänapäevani ja miks ka mitte, oma lihtsa, optimistliku, kohati absurdsegi lüürika ja kaasahaarava viisiga sobivad nad selleks suurepäraselt. „Praktiline Eesti ajalugu“ ei rõhu meie rahva kannatustele, vaid olmele – me oleme ju siiani jõudnud! Nii et söögem, joogem, laulgem ja rõõmustagem.

Saara Liis Jõerand

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.