Igaüks võib leida pärli

 

Ed Sheeran „÷

Asylum/Atlantic 2017

 

 

 

Ed Sheerani plaadi „÷“ („Divide“) varjatud tähendus peitub isikupäraste lugude mitmekesisuses. Eri stiilide hõngu oli tunda juba esimesest kahest ilmunud loost „Shape Of You“ ja „Castle On The Hill“.

Ed Sheerani „Shape Of You“, algselt kirjutatud Rihannale, räägib baarijoomingust, -tutvusest ning ihalusest kellegi keha järele veidi häirivlabastes sõnades. Olenemata pinnapealsest süžeest on laulul vastupandamatult kaasatõmbav meloodia koos aafrikapärase  rütmi ja sialike marimbahelidega.

„Castle On The Hill“ aga  annab laulule „Shape Of You“ väga suure kontrasti. See U2-stiilis kitarritaustaga autobiograafiline laul jutustab Edi elust enne kuulsust, lapsepõlve- ja nooruseidüllist. Laulus peegeldub igatsus tunda end ümbritsetuna pere ja vanemate sõpradega nagu aastaid tagasi. Selle laulu ilu ja valu peitub võimetuses puutuda minevikku, kuid samas selle hindamises ja väärtustamises. Ed ei ole unustanud, kust ta tuleb, kes ta on ning kes kujundasid tema väärtushinnangud.

Kuna album „÷“ („Divide“)  on äärmiselt mitmekesine, leidub seal palju laule, mis igaüht ei kõneta. Nende seas on nt „Galway Girl“ ning vanaisa ja vanaema romeojajulialikust armastusloost kirjutatud „Nancy Mulligan“, mis oma lustlike viiulihelidega on eelkõige mõeldud iiri publikule. Veel on nende hulgas muretud ja elurõõmsad laulud „Barcelona“ ning „Bibia Be Ye Ye“ (eesti k. „kõik on hästi“). Siiski on neis lugudes tunda Sheerani kui laulukirjutaja arengut. Seda just tänu Iiri, Hispaania ja Aafrika mõjutustele. Oma poliitilist erapooletust ja kohati naiivselt esitletud ideed sellest, kuidas armastus võivat hetkega maailma muuta näitab Sheeran laulus „What Do I Know?“. Ka lugu „New Man“ kirjeldab absurdset klišeed endise armastatu uuest uskumatult haledast poiss-sõbrast. Olenemata sellest, et Sheerani sõnad neis lugudes on suhteliselt pealiskaudsed, oskab ta siiski neid uskumatu kergusega üksteisega riimuma ja sobituma panna. Kõik lood on ka meloodiliselt väga nauditavad, positiivsed, kaasahaaravad ning eristuvad oluliselt tüüpilistest popplugudest.

Enne albumi väljaandmist veetis Sheeran aasta eemal sotsiaalmeediast ja kuulsuseelust. Ta võttis aega, et oma armastatuga reisides tugevat suhet ja sidet luua. Tänu sellele jõudsid albumile kolm lugu õnnelikust armastusest, millest „Hearts Don’t Break Around Here“ ja „How Would You Feel“ tunduvad vaid jäljendid imepäraselt kauni kunstiteose „Perfect“ kõrval.

Kui Edi debüütalbumil ilmunud lugu „You Need Me, I Don’t Need You“ rääkis artisti heitlustest tippu jõudmisel, siis kolmandal albumil ilmunud „Eraser“ on justkui selle loo edasiarendus, vastukaja mõrumagusast vallutatud tipust. Ta laulab: „I used to think that nothing could be better than touring the world with my songs / I chased the picture-perfect life, I think they painted it wrong.“ Ta näeb häid ja halbu külgi nii praegusel eluviisil kui elul enne kuulsust. Ta on mõistnud, et ainuüksi laulmine ja enda muusika ülemaailmne esitamine ei suuda teda õnnelikuks teha. Samas aga tajub ta survet tunda ennast õnnelikuna, lauldes: „Ain’t nobody wanna see you down in the dumps / Because you’re living your dream, man / This shit should be fun.“ Laulust käib läbi mõte, et raha on justkui kõige kurja juur. Isegi kui Sheeran ise ei muutu, kohtlevad ümbritsevad inimesed teda raha tõttu siiski teisiti. Sheerani varjamatu ausus on põimitud rabavalt elegantsesse, julgesse, läbimõeldud, nauditavalt süngesse räppi.

Melanhoolia, mis kaasneb kiire eluga, kumab läbi ka lisaloost „Save Myself“. See on äärmiselt aus ja valus lugu, kus artist on kaotanud energia ja tahte, aidates kedagi, kes samaga ei vasta. Edil on artistilik võime oma lugudes väga tihti emotsionaalsust edasi anda oma virtuoossete, ootamatute vokaaltehniliste häälevärinate või valusate kärinatega. Sellesama meeldiva kärinaga kombib Ed oma vokaalseid piire Jessie Ware´iga koos produtseeritud laulus „Dive“. Laulus väljenduv emotsionaalsus on selgesti tajutav. Õrnust ja äärmist haavatavust võib leida Edi ema perspektiivist kirjutatud, lahkunud vanaema mälestuslaulus „Supermarket Flowers“. Meisterlikult on laulu sõnades väikeste detailide abil maalitud ilustamata, kuid ehtne ja usutav pilt kaotusvalust. See töötab hästi, sest taolises olukorras on suured sõnad tihti üleliigsed.

Ed Sheerani albumi „÷“ puhul on märkimisväärne, et igaüks võib leida sealt laulu, mis teda kõnetab. Sheeranil on eriline võime panna äärmiselt lihtsalt kirja sügavaid emotsioone, mille väärtus ei kahane nende ilmselgsusest. Parimad lood on siiski valust, mitte õnnest. Tõeline pärl minu jaoks on „Happier“. Selles laulus on otsatult erinevaid varjundeid: valu, isetust, sügavat küpsust ja alalhoitud lootust. Igast sõnast, eelkõige lõpufraasist leian oma mõtted täpsemalt kirja pandult, kui ise kunagi väljendada suudaksin. Haruldane oskus anda eri inimestele võimalus kindla looga oma lauludest täielikult samastuda on põhjus, miks Ed Sheeran suudab puudutada paljusid hingesid.

Kretel Kopra

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s