Vanglakogemus, mis on ehe ja ilustamata

 

Esietendus: 03.07.17.

Toimumiskoht: Rummu alevik, endine Murru vangla

Näitlejad, kes oma häälega elustasid vangide, valvurite, vanglatöötajate ja lähedaste mälestusi: Ülle Kaljuste, Kait Kall, Jörgen Liik, Markus Luik, Hilje Murel, Priit Pius, Andres Raag, Peeter Tammearu, Aivar Tommingas, Veiko Tubin, Ivo Uukkivi ja Kaspar Velberg.

Lavastusmeeskond: Henrik Kalmet, Revo Koplus, Raido Linkmann, Paavo Piik, Paul Piik, Priit Põldma, Illimar Vihmar.

Vanglas aeg justkui seisaks, midagi ei toimu, vangil pole ei tööd ega kodu, ta ei abiellu, ei loo peret, aga ometi peitub trellide taga omaette maailm, milles kehtivad hoopis teistlaadi reeglid. Täpselt nii, nagu välisilm on vangidele suletud, on ka vanglamüüride taga toimuv tavainimestele kättesaamatu. ,,Murru 422/2” lavastus on parim ja turvalisim võimalus teha põgus rännak läbi vanglakogemuse ja tunda mõne tunni jooksul sama, mida süüalune vanglasse sattudes kogema peab.

Projekt erineb suuresti tavateatri kogemusest ja võib mõjuda rohkem ekskursioonina, sest näitemängu, kui välja arvata valvuriteks maskeerunud noormehed, ei ole. Vangide, valvurite ja nende lähedaste helged ja valusad mälestused kõrvaklappide abil kõrvus kostumas, on raskelt mõjuvates Murru vangla koridorides võimalik need mälestused taas silme ette manada ja mõista, et puutumatuna on raske ükskõik kellel vanglast lahkuda. Just näitemängu puudus võimaldas lavastusel publikule näidata minimaalselt võltsi ja sulanduda kaheks tunniks vangi hingeellu ja elukeskkonda, mis on ehe ja ilustamata. Koridoride ja kambrite raskus ütles rohkem, kui tuhat näitlejat oleks suutnud. Klaasidelt, mille tagant võisid vangid külastuspäeval näha pereliikmeid ja nendega telefonitsi rääkida, võis leida ühelt poolt vangi ja teiselt poolt armastatud naise sõrme- või huulte jälgi. Valvurid panid etendusest osavõtjad üksteisega klaaside tagant tõtt vaatama, kõrvus kostumas ühe vangi mõte tol hetkel: ,,Kurjategijad tapavad moraalselt oma lähedasi.” Mahajäänud pere ja sõprade jaoks võib vanglakogemus kujuneda täpselt sama raskeks kui vangile endale. Kuid aeg ei peatu ning tihti juhtubki, et väga pika karistusaja järel on süüdimõistetut koju heal juhul tagasi ootamas vaid emaarmastus.

Kinoteatri lavastust võib kõrvutada projektiga ,,Remote Tallinn”. Ka seal sai publik elamuse tänu rännakule, mis oli koostatud vastavalt heliliselt saadud infole. Erinevus seisneb aga selles, et 2014. aasta ,,Talveöö unenäo” festivali raames korraldatud lavastuses ,,Remote Tallinn” liikus publik mööda Pirita teed ning seejärel läbi hästi tuntud Tallinna kesklinna. ,,Murru 422/2” aga võimaldab publikul astuda alale, mis oli mõeldud vaid kurjategijatele. Kogemus on ka seetõttu ainulaadne, et koloonia tüüpi vanglaid Eestis enam ei ole. Kasutusele on võetud kambrisüsteem, mis praeguste vangide jutu järgi on kõvasti hullem, sest ringi liikumine ja laialdasem sotsialiseerumine on peaaegu täielikult ära lõigatud.

Raske oli kõrvust mööda lasta lauset: ,,Ühiskond toodab kurjategijaid.” Pisikuriteo korda saatnud seaduserikkuja saadetakse vanglasse, kus tal on samasugused tingimused ja elulaad nagu mõrvaritel või vägistajatel. Keeruline on taastuda vanglale omasest eluolust ning pärast taolisest seltskonnast vabanemist puutumatuna eluga edasi minna. Seetõttu pannaksegi tihti toime aina uusi kuritegusid ning satutakse üha uuesti vanglasse tagasi.

,,Laager ja üldse see väravate taga olek oli minust teinud paraja monstrumi, kes nüüd võis vabalt teha selliseid asju, mis varem pähegi ei tulnud. Seda endast välja juurida on raske, sest see peitub kusagil sügaval sisemuses. Piisab vaid korraks kontroll kaotada ja momendiga võib sinust saada täielik elajas, kellele pole püha ei inimsaatus ega teise elu.” (Illisson, T. ,,Väravad” 2007)

Olenemata lavastusest osa võttes hetkeemotsioonis tekkinud tundest, et tahaks sellest kogemusest veel enamat välja pigistada, tahaks päriselt näha mõnd vanglakoledust või mõne vangi püüdlust põgeneda, valdas pärast etendust siiski hea tunne. Süda oli rahul, et selle vangla ruumid on nüüdseks tühjad ja kedagi enam ei piinata, ei ahistata seksuaalselt ega hoita päevavalguse eest, vähemalt mitte Murrus.

Kretel Kopra

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.