Kohutavad unistused

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)

Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen

Kostüümikunstnik ja joonistused Kärt Hammer

Dramaturg Eero Epner

Laval ja muusika Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja

Esietendus 8. aprillil 2017

Kõlab kriise ja NO-teatri kammersaali õhk muutub sekundiga teravaks kui kööginuga. Jätkub kriisete sümfoonia, täpsete sagedustega karjed – laul kõigile valutajatele, muusika kõigile väsinutele. Sujuvalt muutub muusika screamo-metal’iks. Saali kogunenud hirmkallite ülikondadega ärimehed-poliitikud muutuvad kohmetuks ja hakkavad mustadel istumisalusel nihelema. Esimesed murduvad ja kasutusele lähevad nii mõnedki eelnevalt jagatud kõrvatropid, kuid on ka neid, kes peavad vapralt vastu.

Tükis on tugevalt tunda Jean Cocteau’ “Les Enfants Terribles’” lõhna. Rea Lesta ja Jörgen Liigi kehastatavad tegelased on väga sarnased Cocteau’ raamatu õe-venna Pauli ja Elisabethiga, kes hoiavad teineteisest tihedalt kinni nii füüsiliselt kui vaimselt. Kaksikute suhe kõigub ebamääraselt liigse läheduse ja intsesti vahel. Märgadena põrandal üksteise embuses värisemas on nad haprad ja passiivsed ümbritseva suhtes. Väike onn on nende paradiis, nende maailm, nende kõik. Kui siseneb külaline väljast, siis ei oska nad muud teha kui mängida ja manipuleerida tema tunnetega. Simeoni Sundja kehastatud tegelane imetakse kaksikute maailma, nende mängu, ja eneselegi märkamatult saab temast selle vang.

Kammersaal oma veidi tuhmunud valgete seinte ja pronksikarva päevinäinud lühtritega meenutab atmosfäärilt mõnd kooliaulat. Sellest johtuvalt pakuvad üle puhaste seinte tõmmatud mustad jooned minu sisemisele huligaanile teatud rahulolutunnet. Kuigi otselülitus ekraanile on kihvt lavastuslik element, mis aitab publikul saavutada näitlejatega erilist intiimsust, siis pärast pikka aega muutub selle vahtimine veidi ahistavaks ja tekib sügelus näha veidi rohkem ka onnivälise maailma avastamist.

Tükk kulmineerub väga valju muusikalise eneseväljendusega. Olles kanget metal’it kuulanud juba hea 10 minutit, lõpetan oma füüsiliste piiride proovile panemise ja surun alistudes kõrva neoonkollased kõrvatropid. Summutatud heavy metal kõlab nüüd kusagilt kaugelt. Muusika on küll minuga, aga mitte nii tugevalt ja möödapääsmatult. See järsk vabanemine annab ruumi hingata. Lämmatatud muusika undab taustaks kõrvalistele mõtetele. Hakkan aru saama, et minu veidi mühaklik reaktsioon on tegelikult väga asjakohane. See sama apaatsus, mida sellel hetkel tunnen, ongi see, mida ma hetk tagasi näinud olin. Minu oma isiklik onn.

Maailm kisab, karjub, nõuab tähelepanu, aga kergem on suruda tropp kõrva ja loota, et see kõik läheb üle.

Tuimestav argielu, vastik reaalsus, maailma talumatu kiirus. Kõik tahavad kõike muuta, kuid alustada ei oska. Imetakse inimeste kiindumust endasse nagu tolmuimeja saiapuru, nõutakse seda, aga sellele samaga vastata ei suudeta. Maailm kisub ja kisub tuhandes erinevas suunas, kuni lõpuks pole muud teha, kui lõhkeda. Ehk ongi kergem mängida, teha oma tunnetele narkoos, tummalt jälgida, muuta ümbrus üheks haiglaseks naljaks, suruda tropp kõrva. Kas inimene on enam tänases maailmas võimeline autentselt tundma, valetamata valutama, tagamõteteta armastama? Miks muutub see aina raskemaks? Maailma ja selle miljonite tahkude raskus hakkab muutuma aina talumatumaks, selle kandmisega toime tulemine aina võimatumaks.

Mis hetkest hakkas maailm meid lämmatama?

Elss Raidmets

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s