BIG DATA – infoühiskonna Suur Ema

Autor, lavastaja Alexandre Zeff

Kunstiline nõustaja Claudia Dimier

Stsenograaf Benjamin Gabrie

Dramaturg Antoine Hamel

Helikujundus Argo Vals

Valguskujundus Priidu Adlas

Esinejad Marita Weinrank, Jevgeni Grib, Mirtel Pohla ja Jarmo Reha

Vali pulseeriv muusika ja hämar teatrisaal. Lava keskel asub südamelöökide rütmi järgi pulbitsev valgustatud poolkera. Mull paisub aeglaselt, kuid visalt. Viie minuti möödudes hakkab publik vaikselt koha peal nihelema: kas siis ei saa juba tükiga alustatud. Möödub veel umbes sama kaua, et kuppel oma lõpliku suuruse saavutaks ja nähtavale ilmuks inimkogu infoühiskonda kujutava mulli keskel. Juba tüki alguses pannakse vaataja proovile: elades maailmas, kus kõik peab toimuma võimalikult kiiresti ja olema võimalikult paeluv ning lööv, tundub ka lühikest aega muusika ja videoefektide taustal oma mõtetega üksi olemist võõrastav.

Ingliskeelne lavastus on üles ehitatud dialoogina tavalise inimese (Jarmo Reha) ja BIG DATA (Mirtel Pohla) vahel. Vahepaladena astuvad üles ka tantsijad, kes annavad kehalise liikumisega edasi varem sõnadega ette kantut. Suur roll on heli- ja videotehnikal, mis loovad etenduse teemale sobiva õhkkonna. Korraga hõlmatavat infot on küll palju, aga nii kipubki see tänapäeva ühiskonnas olema. Osad täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku.

BIG DATAt kujututakse võrgutava häälega tikkkontsadel naisena, kes ahvatleb inimesi end omaks võtma. Ta kasutab ära peategelase seksuaalset nõrkust, olles võtnud mehe jaoks internetist kogutud info põhjal välimuselt ideaalse kuju. Oma olemuselt meenutab ta Suurt Venda George Orwelli romaanist „1984“, kuid ta ei valitse maailma hirmu abil. Suure Venna asemel tahab ta olla Suur Ema, kes teab kõigist kõike “olulist”, on alati olemas ja omab tegelikult oma laste üle täielikku kontrolli. Et oma elu mugavamaks muuta, usaldavad inimesed end vabatahtlikult BIG DATA rüppe ja annavad seda tehes talle võimu. Infoühiskonnas on teave see, mida saab müüa, mille kaudu saab teisi mõjutada. Tehnoloogia arenedes sõltutakse sellest järjest enam, mis muudab inimese lõpuks BIG DATA orjaks.

Kogu infoühiskonnale on vastandiks toodud peategelase lapsepõlvemälestused, mida ei tea ega väärtusta keegi peale tema. BIG DATAt vihastab selline kontrollimatus. Mida pole internetis, pole olemas. Kui keegi teine peale sinu asjast ei hooli, ei ole see ka oluline. BIG DATAle ja tema maailmakorraldusele allumine tundub lihtsam ja loogilisem, kui oma individuaalsuse säilitamine. Teisiti hakkama saamine ei tundu enam lihtsalt võimalik.

Ka lavastaja ise tõi pärast etendust toimunud vestlusel välja, et BIG DATAga võitlemine on keeruline, kuid vajalik, et tehnika meie elu üle ei võtaks. Veel lisas Alexandre Zeff, et teater on tema meelest üks viimaseid vastandeid internetimaailma pealetungile. Inimeselt inimesele edasi antavas etenduses on veel reaalset kontakti ja võimalus end kasvõi lühikeseks ajaks netist välja lülitada. Teatris on ka minu jaoks alati olnud midagi elavat, tõelist. Võrdluseks võib tuua igapäevase suhtluse, mis on interneti teel võimalik ja äärmiselt mugav, kuid kiirsõnumid ja videopilt ei asenda loodetavasti kunagi täielikult näost näkku vestlust. Žestid, miimika, puterdused, väiksed grammatilised eksimused – need kõik moodustavad ebatäiusliku, kuid inimliku terviku. Vead eristavad meid masinatest. Sama kehtib teatri puhul. Kõik ei ole küll alati perfektsuseni lihvitud, kuid see muudabki kogemuse ausaks, reaalseks.

Kuigi etenduses kõlavad ideed on aktuaalsed, jääb nende esitusviis veidi puiseks. Näitlejate inglise keele hääldus on kerge eesti aktsendiga, mis riivab kohati kõrva. Tegijad tõdesid vestlusel, et ettevalmistusteks ja proovide jaoks oli vähe aega, mis jõudis ka vaataja poolele. Kõige võimsamalt mõjus lavastuse lõpus olev eestikeelne monoloog. Keeleoskus ei häirinud enam ja keskenduda sai puhtalt sõnumile. Etenduse viimane publikule kaasa antav idee jäi peas kauemaks kummitama: me peame välja mõtlema, mida me tahame tahta, et edasi minna.

Saalist väljudes oli veidi kõhe tunne. Nutitelefon tundus kotis kümme korda rohkem kaaluvat. Trammis otsisin välja vana tšeki ja pastaka ning selle asemel, et sõidu jooksul ajaviiteks internetiavarustes ringi kolada nagu tavaliselt, sirgeldasin paberile jooni. (Enne seda olin küll sõidugraafikut telefonist kontrollinud, aga mis ikka, ka väike samm on muutuse algus.)

Helen Laane

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s