Kõhe ja ulmeline „Thelma“ pakub mõtteainet

„Thelma“ 2017, 116 min

Norra, Rootsi, Taani, Prantsusmaa

Režissöör: Joachim Trier

Stsenaristid: Joachim Trier ja Eskil Vogt

Osatäitjad: Eili Harboe, Kaya Wilkins, Henrik Rafaelsen, Ellen Dorrit Petersen jt

 

„Thelma“ on norra režissööri Joachim Trieri neljas pikem linateos. Kuigi ka siin leidub Skandinaavia kino kaubamärgiks saanud jahedust ja minimalismt, erineb ta siiski üsna palju režissööri eelmistest filmidest ja asub klassikalistest žanritest väljaspool.

„Thelma“ on ühtaegu thriller, müstiline õudusfilm, armastuslugu ja perekonnadraama. Läbivateks teemadeks on religioon ja sellest tingitud piirangud, minevikuvarjude mõju olevikule ja nende kiuste iseendaks saamine. Thelma (Eili Harboe) on tütarlaps, kes kolib väikesest külast Oslosse, et alustada ülikoolis bioloogiaõpinguid. Kristliku taustaga perest pärit neiu kohtub suurlinnas Anjaga (Kaya Wilkins) ning armub. Sisemised piirangud sellele suhtele on aga nii tugevad, et Thelmat hakkavad kimbutama krambihood, millega kaasnevad üleloomulikud juhtumused. Thelma mõttejõud on arusaamatult võimas ja see mõjutab teisigi tema ümber. Müstilistest sündmustest kummalisemgi on Thelma suhe oma perega. Kõhe eelaimus, et kõik ei ole päris korras, saab alguse juba esimesest stseenist ja filmi arenedes see tunne ainult kasvab. Lapsepõlves toimunud traagilised perekonnasündmused jälitavad Thelmat senini ja nende tagajärjed on karmid.

„Thelma“ pildikeel on jahe, ülekaalus on külmad toonid, meelde jäävad sügiseselt nukrad vaated ja talvised lumehanged. Kogu filmist ei jäänud meelde pea ühtki päikeselist stseeni. Iseloomulikud on lähivõtted kehaosadest, näiteks huultest või kätest, ning huvitavatest rakurssidest, nagu fookuses oleva inimese kukla tagant. Taolised detailsed võtted lasevad vaatajal thrillerivääriliste stseenide vahel hetkeks mõtteid koondada ja hinge tõmmata. Eriti kõhedaks teeb filmi asjaolu, et kuigi sündmused on erakordsed, on kõik võttepaigad igapäevased. Tegevus toimub raamatukogus, ujulas, asjalikus haiglaõhkkonnas, Oslo modernses ooperimajas, aga seda kõike varjutab üleloomulikkuse loor, mida Thelma endaga varjuna kaasas kannab. Thelmaga toimub midagi seletamatut, kuid maailm tema ümber jääb samaks. Lõpuks ei saagi aru, kui palju toimub tütarlapse peas krampideaegses transiseisundis ning kui palju päriselt.

Sügavalt haaravad vaatajat need stseenid, kus Thelma võitleb krambihoo ajal sisemiste deemonitega. Nii nagu Thelma on kontaktis üksnes omaenda sisekosmosega, on ka vaataja fookus neis stseenides suunatud vaid Thelmaga toimuvale. Kõik muu kaob ekraanilt peale Thelma ebaõiglaselt valusa võitluse. Näiteks tundub bassein järsku põhjatu tumeda sügavikuna, millele on peale tekkinud kividest sein, nii et Thelma ei pääse kuidagi veest välja. See motiiv kordab üht Thelma lapsepõlves juhtunud traagilist sündmust, mille tüdruku võimed põhjustasid. Võimalik, et Thelma elab seda endiselt nii tugevalt läbi, et manab end krambihoo ajal sarnasesse seisundisse. Mitmel korral tekitavad noore naise nägemused tema silme ette maod, kes ilmuvad eikuskilt ja tuletavad pahaendeliselt siueldes meelde, mis paradiisiaias patustajatega juhtus. Ka Thelma tunneb, et on mõtete ja tegudega pattu teinud ning palub Jumalal end keelatud ideedest vabastada. Mida kaugemale oma ihadesse Thelma langeb, seda võimsamaks muutub ka ta üleloomulikkus. Asjatundlikum silm tabab filmis ilmselt veel hulgaliselt piibliviiteid.

Kõige õõvastavam on aga Thelma vanemate kalkus. Kodu, paik, mis peaks alati olema inimesele kõige turvalisem, saab Thelma jaoks äkki vanglaks. Vanemad, ainsad inimesed, kes võiks last tingimusteta armastada, peavad tema asemel olulisemaks omaenda religioonist tingitud tõekspidamisi, neidki aga valikuliselt. Kristlikku peremudelit peetakse oluliseks, kuid ligimesearmastus ja andestamine unustatakse sootuks. Ellen Dorrit Petersen ja Henrik Rafaelsen mängivad kõheda usutavusega välja Thelma vanemate mõistmatuse ja hingelise kauguse. Eriti mõjus on stseen, kus Thelma kummardab koristama purunenud tassi, mille ema on kogemata maha pillanud. Pilk, millega viimane oma tütart tõusmas jälgib, kõneleb igasugusest helluse puudusest, aga ka hirmust. Thelma on osutunud anomaaliaks ja on seetõttu kardetav, etteaimamatu. Kohati saab perekond omavahel ka paremini läbi, kuid kui saab selgeks, milleks Thelma vanemad tegelikult valmis on, jätavad need stseenid tagantjärele veelgi ähvardavama mulje.

Nii mõnigi stseen meenutab õudusfilmiklassikaks kujunenud Alfred Hitchcocki „Linde“. Ehkki see jookseb linateosest läbi kõrvalise liinina, on Thelmal lendajatega omamoodi suhe. Linnud võivad sümboliseerida iha vabaduse järele, mis Thelmale lapsest saati keelatud viljana kättesaamatu on olnud. Nemad võivad lennata sinna, kuhu tahavad, Thelmat aga on piltlikult hoidnud maa küljes kinni tagasihoidlik rist kaelaketi küljes ja vanemad, kes ei ole lasknud tüdrukul teha enda valikuid.

Norra võõrkeelse filmi Oscari kandidaat „Thelma“ on linateos, mis tundub oma põhjamaise olustikuga Eesti vaatajale ühest küljest tuttav, teisalt tekitab jällegi oma üleloomulikkusega ärevust ja hoiab publikut tugevas haardes. Ettevaatlik kõhedus jääb alles ka pärast kinosaalist lahkumist, kuid selle kõrval on ruumi ka lootuseks. Kuigi Thelma-sarnaseid meie hulgas ilmselt ei liigu, on iseenda sisemistest dogmadest üle saamine ja minevikust lahti laskmine keeruline ka võimeteta lihtsurelikele. Seetõttu leidub „Thelmas“ midagi nii fantastika kui ka realistliku kinokunsti austajatele.

Hanna Marrandi

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s