Rahulik meel

„Midagi kasulikku“ („Ise Yarar Bir Sey“) 2017, 107 min

Türgi, Prantsusmaa, Holland, Saksamaa

Režissöör: Pelin Esmer

Produtsendid: Pelin Esmer, Marsel Kalvo
Stsenaristid: Baris Bicakci, Pelin Esmer
Operaator: Gökhan Tiryaki

Osatäitjad: Öykü Karayel, Basak Köklükaya, Yigit Özsener

PÖFF 2017 Parim stsenaarium

 

„Restoranivagun on tore. Seal näivad aknad suuremad.“

Teadsin Türgi filmidest enne vaid nii palju, et need kipuvad olema „sellised aeglased kulgemised“. Lisaks oli filmi kohta öeldud, et tegemist on „küpse režissööri rahuliku meele väljendusega“, nii et panin vaimu valmis ja ütlesin endale, et kui magama jään, siis see on okei, aga ära seda pärast arvustusse kirjuta. Jäin. Aga ainult alguses ja ainult hetkeks, pärast mida olin nii palju ärksam ja tähelepanelikum vaataja, et julgen seda nippi salaja soovitadagi.

Noor meditsiini õppiv neiu nimega Canan (Öykü Karayel) sõidab oma sõbra palvel halastussurma saatma tolle sõbra sõpra, kes on üleni halvatud. Teel sinna närivad teda aga sellisele olukorrale iseloomulikud tunded ja peagi pole ta enam kindel, mida elult üldse tahab. Aga mis oleks, kui paneks selle kõige keskele ühe luuletaja? Kuidas ta ümbritsevat elu näeks ja Cananile antud ülesandega suhestuks? Režissööri sõnul filmi algne idee umbes niimoodi sündiski. „Midagi kasulikku“ on üks pikk luuletus, mis sõidab nagu rong läbi ümbritseva maailma. Aga mitte kiiresti ja kinnisilmi, vaid vastupidi. Aknad on suured.

Vaataja kohtab Canani ja poetess Laylat (Basak Köklükaya), kes klassikokkutulekule sõidab, samal hetkel, kui nad omavahelgi kohtuvad – vahetult enne rongile minekut. Canan on tagasihoidlik, samas natuke naiivne, Layla seevastu enesekindel ja rahulik. Oma malbe enam-vähem muutumatuna püsiva näoga suhtub Layla kõigesse võrdse uudishimuga, ta märkab pisiasju ja mõistab peidetud tähendusi. Duo on nii harmooniline, et filminautija võib ennast täielikult nende kätte usaldada, kartmata ehmatavaid vastuolulisi tegusid või põhjendamatuid ütlemisi.

Mis selle filmi puhul juba esimestest minutitest peale võlub, on mingi teistsugune maailmataju. Osalt tuleb see ka kultuurilistest erinevustest (kuigi vahe pole üldse nii suur, kui arvata võiks), aga peaasjalikult on selle põhjuseks Layla. Ta vaatab aknast välja ja me vaatame koos temaga. Siis kirjutab paar rida või vestleb või sööb restoranivagunis, mõtleb, kõnnib, jälgib. Kaadrid on täpsed ja sageli pikad – mitte miski ei häiri minu, Canani ja Layla rongisõitu. Hiljem, kui paar on sihtkohta jõudnud, poleks nagu midagi muutunud, aga tegelikult on seal peidus filmi kulminatsioon. Enne nii naiste kui vaataja peas kujutluse ja kauge sihtmärgina eksisteerinud halvatud mees on järsku ekraanil ja päriselt olemas. Rongiaknast grafitina möödavilksatanud vares lendab aknale. Kõik on lahtine, elus, ja me ei tea, mis saab edasi.

Sõnapaari „midagi kasulikku“ kasutab Layla ühe korra siis, kui seletab, miks ta luuletamise kõrvalt ka advokaadina töötab. Jääbki meie otsustada, kas viimased kaks tundi kinos veedetud aega siis oli ikka natuke kasulik ka või pigem mitte? Või jätame kasulikud asjad advokaatide hooleks ja lähme ise kinno, mõne Türgi filmi esilinastusele näiteks.

Saara Liis Jõerand

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.