Kättemaksust läbi vanakreeka müütide

„The Killing of a Sacred Deer” 2017, 120 min

Iirimaa, Suurbritannia

Režissöör: Yorgos Lanthimos

Produtsendid: Ed Guiney, Yorgos Lanthimos

Stsenaristid: Yorgos Lanthimos, Efthimis Filippou

Operaator: Thimios Bakatakis

Osatäitjad: Colin Farrell, Nicole Kidman, Barry Keoghan, Raffey Cassidy, Sunny Suljic

„Püha hirve tapmine” on kreeka režissööri ja stsenaristi Yorgos Lanthimose ning kaasautori Efthimis Filippou teine ingliskeelne film, mis on valminud Iirimaa ja Suurbritannia koostöös ning linastus tänavusel PÖFFil programmi Panoraam raames. Film lahkab inimeste käitumist ja selle ekstreemolukorras avalduvaid varjukülgi ning sealsed karakterid sarnanevad loomujoonte poolest Lanthimose eelmise filmi „Homaar” (2015) tegelastega. Ta on lahutanud inimloomuse osadeks ja ehitanud neist äärmuslikult ratsionaalsed tegelaskujud.

Tegevustik keerleb pealtnäha terve musterperekonna ümber, mille pea Steven Murphy (Colin Farrell) töötab südamekirurgina. Kuid senini eeskujuliku arsti ontlik pealispind hakkab mõranema, kui vaatajale näitab end teismeline Martin (Barry Keoghan), kelle ta justkui lunastusena on enese hoole alla võtnud pärast seda, kui nooruki isa tema operatsioonilaual suri. Martini tutvumine Steveni naise (Nicole Kidman) ja lastega lükkab käima filmi sündmuste ahela. Peagi pärast perekonnaga tutvumist kuulutab Martin ette perekonda tabavat haigust ning tema öeldu leiab ajapikku sõna-sõnalt kinnitust.

Film algab häirivalt detailse kaadriga inimese tuksuvast südamest operatsioonilaual, mis võtab minu arvates hästi kokku kogu filmi olemuse – pilt on ühtaegu häiriv ja köitev ning sellelt on ebamugavusest hoolimata raske pilku pöörata.

Lanthimose loodud maailm on meie omaga peensusteni sarnane ja samas hirmuäratavalt erinev. Ebaloomulikult ratsionaalsed ning masinlikult kõnelevad inimesed tekitavad loomulikuna näivas keskkonnas ebamugavust. Samuti äratab umbusaldust tegelaste seletamatu avameelsus, rääkides tavapärastest tabuteemadest, näiteks tütre menstruatsioonist. Samas on just väljaöeldud mõtete absurdsus see, mis sunnib filmi žanrist rääkides mainima ka komöödiat.

“Püha hirve tapmise” pealkiri ning loo selgroog põhineb vanakreeka tragöödiakirjaniku Euripidese teosel “Iphigeneia Aulises”. Müüt jutustab Agamemnonist, kes tapab püha hirve ning peab selle eest jumalale ohverdama oma tütre Iphigeneia. Filmi süžee järgib sama loogikat. Ühel õhtul vaatab Martin telerist Hollywoodi komöödiat “Groundhog Day” (“Lõputu küünlapäev”). Vaatajagi näeb telerist stseeni, kus peategelane küsib: “Kust sa tead, et ma pole jumal?” Sellest annab luua vajalikud seosed: Martin pole mitte lihtsalt uje teismeline, vaid kehastab jumalat, kelle hirve – isa – Steven tappis ning peab nüüd ohverdama ühe oma pereliikmetest.

Üks olulistest filmis käsitletud teemadest on lähedase kaotus ning sellega toime tulemine. Lanthimos ise ei nimeta Martinit selgelt jumalaks, vaid jumala võimetega teismeliseks, kes maksab isa surma eest kätte nii kuis oskab, mõistmata olukorrast suurt enamat kui ülejäänud filmitegelased. Seega, tuues situatsiooni reaalsusse, räägitakse süüdistamisest ja süüdlase otsimisest, rahuldust pakkuvast kättemaksust. Võim on antud alama kätte. Steveni piltilus perekond on selgelt paremal elujärjel kui Martin, kuid ometi on vaene teismeline võimeline julmalt purustama perekonnaidülli, olgu teadlikult või mitte.

“Püha hirve tapmist” on raske liigitada ühe žanri alla, selles põrkuvad eelkõige komöödia ja psühholoogiline õudus. Iroonia võtab tihti kohutavaid pöördeid ja areneb õuduseks ning vaataja seatakse valiku ette, kas naerda või karjuda. Kindlasti ei ole see film kerge vaatamine ning nõuab täielikuks mõistmiseks vähemalt kahekordset süvenemist. Sümbolite ja metafooridena on filmi pikitud niivõrd erinevad aktuaalsed teemad, et ühe korraga polegi vast võimalik neid kõiki tabada. Visuaalis mängitakse tihti vaataja häirimisele ning kui seda omaks võtta ei oska, on raske filmi sisule keskenduda ning vaatamist nautida. Samas julgen väita, et kui juba üks Lanthimose filmidest köidab, kõnetavad ilmselt ka teised. Lanthimos on “Püha hirve tapmises” taas leidnud tasakaalu kahe äärmuse vahel ning mängib süüdimatult vaataja tunnetega.

Roberta Bühler

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s