Niisama võib ka armastada.

„November“ 2017, 115 min

Režissöör, stsenarist: Rainer Sarnet

Kunstnik: Jaagup Roomet
Produtsent: Katrin Kissa
Operaator: Mart Taniel

Osades: Rea Lest, Jörgen Liik, Arvo Kukumägi, Meelis Rämmeld, Katariina Unt, Taavi Eelmaa

 

„Novembris“  soovivad kõik armastada. Kuid koos novembrikuu pimedusega on ka armastus pime. Filmis paistab domineerivat omakasupüüdlik armastus. Kõik soovivad armastusest midagi teist allutada, raha jne. Ei peeta millekski, et mingit asja võib tahta lihtsalt niisama. Niisama suudavad filmis armastada ainult Liina ja Hans ja seegi lõppeb kehvalt. Kaks inimest, kes on justkui teineteisele loodud, jäävadki kadunuks pimedas novembrikuus.  Film jätab õhku küsimuse, kas naiivne ja puhas ongi määratud kaduma?  Siiski on selle olemasolu  võimalik ka kõige grotseksemas maailmas. Noorte armastusloos võib näha, et nii nagu ka vaikus võib olla ilus, võib rääkida üks pilk rohkem kui 1000 sõna, võib ka niisama armastada.

„November“ jätab sügava mulje. Tegemist on läbinisti stiilse ja kvaliteetse kinotükiga, mis mulle juba esimese vaatamisega niivõrd sügava mulje jättis, et ma seda üheks õnnestunumaks eesti filmiks nimetaksin. Olles seda kaks korda vaatamas käinud, on see endiselt sama mõjuv, kui see oli esimesel korral. Kui mitte isegi mõjuvam. Kuid pean tõdema, et kui keegi läheb filmi vaatama oodates koomilist „Rehepappi“, siis peab ta pettuma.  „November“, mis on Andrus Kiviräha menuki „Rehepapp ehk november“ ainetel tehtud film, jutustab loo kummalise ja saladusliku sotsiaalse grupi elust meie kandi kõige raskemal ja pimedamal kuul.  Kui raamatu kohta võib öelda, et see on erinevate juhtumuste kombinatsioon ja kindel tegevustik puudub, siis „Novembris“  on keskkohal armastus.

Filmis on üritatud tabada ürgeestlaslikku olemust ja folkloori. Eestlaste jaoks on november hall ja pime. Et novembri pimedust ja süngust edasi anda, on film ka mustvalge, mis minus kohe huvi äratas. Inimesed tavaliselt pelgavad mustvalgeid ja veel eriti Eesti filme, sest siis tundub, et kaks tundi igavust on garanteeritud. Sarnet tõestas vastupidist. Mustvalge film võib olla väga kõnekas ja põnev jälgida ning Eesti film ei ole igav. Kaadrid mõjuvad hoopis ebamaiselt. Ebamaisuse rõhutamisele aitab eriti hästi kaasa ka muusika, mis filmile palju juurde annab. Film ei alga üldsegi koomiliselt ning hoiab vaatajat algusest peale erutavas pinges: arusaamatu põllutööriist mõõdab hinge kraapiva kriuksumisega oma valdusi. Hiljem selgub, et see imelik leiutis on kratt, kellel on eestlaste folklooris suur roll kanda ja kelle välimus on filmis väga huvitavalt tabatud. Õudusfilmilikult mõjusid kaadrid hingede rongkäigust ja Liina hundiks muutumisest, samas oli neid ilus vaadata. Režissöör on valinud „Novembri“ pealiiniks võrreldes „Rehepapiga“ Liina-Hansu kurva  armuloo, sedasi on see arenenud situatsioonihuumorist armastusdraamaks. Ometigi ei mõju see juba tehtult või igavalt. Mängus on veidi ka nõidust ja absurdi, mis filmile vürtsi juurde lisavad. Filmi algusest kuni selle viimaste kaadriteni elame kaasa noorte armastusele.  Kuigi võib ette heita staatilisi suuri plaane, ei võtnud need filmi tempot maha.

Kivirähk kirjeldas kultuurisaates „OP!“ filmi kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu, andes filmile oma heakskiidu. Filmis domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus. Kuigi Eestis on sääraseid aeglaseid filme vändatud küll ja veel, suudab „November“ tabada mingit teist sorti ürgset, rusuvat ängistust. Režissöör on vorminud pimeda sombuse hingedeaja novembri mitte kivirähilikult mustaks komöödiaks vaid tumedaks armastuslooks. Must-valge film ei mõju vaatajale sellegipoolest masendavalt, kogu lool on siiski teatud absurdimaik küljes. Sama võib öelda ka Kiviräha raamatu kohta. Ekraniseering on raamatu luustiku pahupidi pööranud, kiskunud välja „Rehepapi“ loo pisut nukrama alatooni ja tõelise iva, muutnud selle domineerivaks, samal ajal jätnud alles ka totrad juhtumised garneeringuks.

Filmi üheks tugevaimaks küljeks on tüpaažid, kes on külarahvaks valitud. Tegemist on huvitavate nägudega, kes juba ise aitasid filmi atmosfääri loomisele kaasa, huvitav on ka, et tegemist pole sugugi tuntud Eesti näitlejatega, vaid tavaliste inimestega.  Soorituse poolest ei jäänud nad sugugi alla professionaalsetele näitlejatele. Eriti hästi mõjus rehepapp (Heino Kalm), kes  oma mitmetahulisusega üllatas. Hea leid oli ka Imbi (Ene Pappel), kes oma kummalisusega suutis edasi anda ahnust, kavalust ja oli vaieldamatult kõige naljakam tegelane. Huvitavad karakterid joonistusid eriti hästi kurva armastusloo taustal välja ja tegid filmi omamoodi koomiliseks. Kontrastiks Liina (Rea Lest) ja Hans (Jörgen Liik) eristusid külarahva seast just oma siiruse ja normaalsusega, kujutades hästi armastust. Seda võib öelda üldiselt selle filmi kohta, mille ilu peitub just nimelt nendes väikestes vaikusehetkedes.

„November“ on läbi ja lõhki armastuslugu, mis võlub publikut oma ängistuse ja tumedusega. Iga minut sellest on pilkupüüdev ja mõtlemapanev. Tasakaalus on sügavamad teemad, armastus ja ka tilgake huumorit. Isegi kui mustvalged õuduskomöödiad pole kõigi maitse, jätab see film ühel või teisel moel vaataja oma lummusesse.

Ilo Tuule Rajand

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.