Kaksteist

„NO37 NOДвенадцать“

Lavastaja ja kunstnik: Sasha Pepeljajev
Kostüümid: Sergei Illarionov
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Tekst: Aleksandr Blok
Tõlge: Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare
Laval: Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)
Esietendus 11. märtsil 2017

NO99 on koostöös Sasha Pepeljajevi ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennuga toonud meie ette lavastuse, mis esitab mitmeti mõistetud, ent võimsa vene luuletaja Aleksandr Bloki poeemi „Kaksteist“. Luuletus on kirjutatud 1918. aastal ja oli üks esimesi oktoobrirevolutsioonist kõnelevaid teoseid. Ühelt poolt revolutsiooni toetades ja teiselt poolt hukka mõistes sattus Blok karmi kriitika alla. Keegi ei osanud arvata, mida revolutsioon endaga kaasa toob, ometi suutis Blok seda tabada. „Revolutsioon sööb oma lapsi“ ja seda „NOДвенадцать“-ist tunda ka on.

„NOДвенадцать“ on kõike muud kui etteaimatav. Revolutsiooni käsitletakse lavastuses kui meeleseisundit, justkui naist, Tundmatut Daami (antud lavastuses on ta sinine), kes on näinud pealt impeeriumite langusi, inimkonda alati kannustanud ja olnud paljudele muusaks. Sellest käsitlusest antakse aimu kohe alguses psühhedeelset monoloogi räppiva Lenini abil, kes kohtub samuti kurikuulsa Tundmatu Daamiga ja langeb tema lõksu. Sellele järgneb sündmuste keeris, mida too Daam otsekui lava tagant juhiks.

Füüsilisus ja pidev liikumine on ühed peamised märksõnad, mis lavastust iseloomustavad.  Bloki tekst kaheteistkümnest bolševiku sõdurist kesk talvist lumetuisku vormub uuetähenduslikuks ja vana klassika saab endale hoopis uue energia. Näitlejad on laval tõeliselt proovile pandud ja kohati võiks lavastust lausa tantsulavastuseks nimetada.  Luulet antakse edasi kui mantrat, kordustega, hakkimistega ja tagasihüppamistega, nii et publik peab kogu aeg valvas olema. Kogu etenduse vältel püsiv ärev õhustik annab märku, et kohe-kohe hakkab midagi suurt või hoopis hirmuäratavat juhtuma. Pinevat revolutsiooniaimdust antakse edasi ka mustade metallstangedega, mille peal turnitakse, tantsitakse ja mida kärutatakse laval kohati sellise hooga, et tekitab vaatajas lausa kõhedust.

Kogupilt sünnib ootamatutest kontrastidest, valgusest ja muusikast, punaste lärakatega hallides sõduririietes näitlejatest ja sinisest Tundmatust Daamist, helikujundus kaigub traditsioonilistest sõdurilauludest techno-house’ini ja kokkuvõttes on seda kõike väga palju, mis aga just jälgimise huvitavaks teebki. Publik jääb ootama, kuhu kogu see „lärm“ kulmineerub. Revolutsioon tundub ühtlasi nii koomilise kui ka hirmuäratavana. Bloki armastatud Katka tapetakse esimeses vaatuses kolm korda ära, aga publikul ei jää muud üle kui selle peale naerda. Teise vaatuse lõpuks on 12 sõdurit kerkinud lavalt üles õhku rippuma ja trumme lööma, samal ajal kui Blok nende ees on Jeesusena risti löödud ja Tundmatu Daam tapetud. Lõpp, mis võib tunduda kummalisena, pakub vaatajale rahu ja vaikuse saabudes saaks nagu esimest korda etenduse jooksul rahulikult hingata. Ärevus on kadunud. Nagu helilooja Arthur Lourié ütles: „Vene revolutsioon lõppes Bloki surmaga“.

Ilo Tuule Rajand

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.