Vabaduse kodusus

Pildiotsingu pilvede värvid tulemusRasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel

Dirigent: Lauri Sirp või Kristjan Mänd

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla teater)

Osatäitjad: Jassi Zahharov, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Mati Turi, Juuli Lill-Köster, Ita Ever, Raiko Raalik (EMTA)

 

22. septembril esietendunud Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“ on kui veel üks „Mina jään“ – suur laulu- ja tantsupidu, noore Eesti hüüd taeva poole, manifest ühtaegu vabadusele, samaaegselt aga kodumaale ja äsja ahjust võetud soojale leivale. Sest vabadus on ju meie reliikvia. Seda koduste peenrarohimiste, defitsiidi ja kõrgete maksudega ühendada ei olegi lihtne, nii et ikka ja jälle leidub neid, kes need kütked (kütked) kõigepealt läbi peavad lõikama, et see vabadus enda jaoks mujalt leida. Kus teatavasti on alati veel vabam.

Olemegi jõudnud hetke, kus paljude jaoks veel üsna hiljutisi ajaloosündmusi saab kujutada suurel laval, taustaks orkester, mängukavas kõrvuti Figaro ja 19. sajandi Prantsuse kõrgklassi tegemistega. Ning helilooja, nagu noor vaatajagi, ei mäleta laulvast revolutsioonist muud kui pilte, kroonikakaadreid ja lähedaste jutustusi. Lavastus on otsekohene ja aus, jätmata ruumi kunstilistele kukerpallidele või liigsele ilustamisele, mida tõepoolest nii lähedase minevikuga teha olekski natuke julm. Ometi näris mind esimestest stseenidest peale igatsus mingisuguse suurema distantsi järele. Ka Kruusvalli näidendit lugedes näen ma seost tänapäevaga, näen igihaljast vabadusepüüdlust ja noorte-vanade konflikti. Kui riietada suured ideed 90ndate kleitidesse ja ülikondadesse, jääb mulle vaatajana ebamugavalt vähe ruumi ise midagi omavahel ühendada.

Muidugi võib öelda, et taasiseseisvumine on juba piisavalt ammune asi, ja oleksin seda enne isegi öelnud, sest mäletan ma seda ju sama vähe kui Rooma riigi lagunemist. Seda suurem oli mu üllatus, kui see ruumivajadus ikkagi tekkis. Võib-olla mõjub see ooper natuke vanemale publikule hoopis teistmoodi, sellena, mis ta võiks olla – kohase tagasivaatena riigi taassünnile, mis tuletab meelde, et ainult veerand sajandit tagasi olime me kindlad selles, mida me tahtsime, mis sünnib aga nüüd? Miskipärast igatseksin mina aga millestki sellisest jutustamisel natuke rohkemat – uudset vaatenurka, isiklikku, üllatavat vaadet kellegi sisemaailma (Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“) või veel selgemat huumorivarjundit ajaloo kergeks klišeeks teisendamisel. Kiiktoolis kiikuv vanaema lava taganurgas ja aegluubis näidatud ajalookaadrid liikuvate pilvede vahele sulandatuna ei veena mind aga nii sajaprotsendiliselt, kui võib-olla tahaksin.

Kogu ooperi tehnilist poolt ei oska ma kaugeltki kohaselt hinnata, seetõttu olen ta targu siiani välja jätnud. Eesti keelt oli sellises esituses väga ilus kuulda ja see on juba omaette suur väärtus. Riimid olid lihtsad ja soojad, keel argine ja seetõttu kohe kuidagi oma. Mitmes kohas läbi kumav intertekstuaalsus (-musikaalsus?) pani heldima, näitas hetkiti kogu eesti kultuuri läbilõiget kuni selle hetkeni, kuhu ma jõudnud olin – Estonia teatri rõdule. Näitlejate soorituses ma kahtlema ei hakka, oli väga mõjuvaid fraase ja kauneid aariaid. Eraldi võiks ära mainida Jassi Zahharovi südamliku isakuju ja stseeni, kus koos emaga (Helen Lokuta) tütrele (Janne Ševtšenko) kodu hülgamist ette heidab, samas seda ise sügavalt läbi elades. Muusika, sõnad ja laval toimuv moodustasid sel hetkel kokku tugeva terviku, mis mind ja kindlasti ka paljusid teisi puudutas.

Mis siis puudu jäi? Seda on raske öelda ja mõista. Mulle jäi kauaks pähe keerlema vaheajal sõbranna poolnaljaga antud hinnang esimesele vaatusele: „Kiidan heaks.” Tahakski nagu loetleda neid sadu asju, mis kõik olid hästi tehtud, ühiskonnas omal kohal ja kunstiliselt hindamatud, öeldes, et olen poolt, et selline asi on tehtud ja et tehke veel! Oma arvamust öeldes aga löön kõhklema, arvates esialgu, et sellest pole ju lugu, kui mulle isiklikult päris sellist suurt ja kustumatut muljet ei jätnud. Aga kellele ta veel peaks seda jätma, kui mitte mulle, noorele ja uljale „Mina jään“ laulupeolisele?

Võib-olla pole siin kustumatu mulje see, mida taga igatseda. „Pilvede värvid“ tahtis panna mind mõtlema ja see õnnestus, vahet pole, kas olin neid mõtteid enne ise juba piisavalt mõelnud või mitte. Kiidan ta heaks, sest neid teemasid tuleb õhus hoida. Ikka ja jälle uutes vormides rahvale näidata – näidata, et on neid, kes jäävad, ja et on, mille nimel jääda.

Saara Liis Jõerand

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.