Omapärane sulam meditsiinist ja poeetikast

Eva Koff „Sinine mägi“

Varrak, 2017, 440 lk.

Toimetanud Jan Kaus

Kujundanud Piia Ruber

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 2.-3. koht.

 

Pärast ääretult sümpaatset intervjuud Eva Koffiga saates Plekktrumm (13.11.2017) olid minu ootused kirjaniku esikromaanile üsna kõrged. Põnevust tekitas esiteks teema: naise kujutamine eri aegadel, naise toimetulek ühiskonnas, missugused valikud on olnud võimalikud ja missugused mitte. Ilmselt ootab vastust küsimus: kas minu ootused said täidetud või ma pettusin? Sellele ma aga ühest vastust ei saa anda. Pigem osutus romaan „Sinine mägi“ millekski üllatavaks, mind tiriti maailma, kuhu ma ehk vabatahtlikult ei läheks, kuid mis järk-järgult end huvitavamaks muutis ning milles peitus tõeliselt palju pisidetaile, mõned nauditavamad, mõned mitte eriti.

Võlumäe vari
Üks peamisi ootamatusi oli meeletu kogus naturalistlikke kirjeldusi, mis terve teose vältel püüdsid lugeja kujutlusvõimet oma mahlakate detailidega üle ujutada, kui mitte uputada. Asjaolu, et üks raamatutegelastest, üheksakümnendate noor naine Liis õppis meditsiini, ei jäänud üheks karakterit kirjeldavaks omaduseks teiste kõrval, vaid andis tervele teosele vastava värvingu. Jäi mulje, et kirjanik on raamatu valmimise tarbeks teinud põhjalikku eeltööd arstiteaduse vallas. Kirjeldused olid püüdlikud, kohati liigagi. Tahtmatult tekkis paralleel T. Manni suurteosega „Võlumägi“, isegi pealkiri osutus sarnaseks. Kui selgus, et sõnapaar „Sinine mägi“ viitabki Šveitsi sanatooriumi rõdult paistvale maastikule umbes samal ajajärgul, mil toimus ka Manni „Võlumäe“ tegevus, otsustasin anda endale vabaduse antud võrdlust kasutada. Meenus, kuidas „Võlumägi“ on samuti läbi imbunud meditsiinist, kuidas seal inimese füüsilise poole tehniline, uuriv ja meditsiiniline kirjeldamine saab tegelaste romantiseeritud, fanaatiliseks unistamise ja mõtlemise viisiks. Kuidas küsimus haiguse kui sellise olemusest moodustab terve romaani peamise, sügavaima filosoofilise tuumiku ning väiksed ja suured motiivid on omavahel terviklikult läbi põimunud. Oleks ülekohtune võrrelda Koffi debüütromaani kirjandusklassikaga, kuid andestatagu mulle — nii silmatorkava kirjeldusstiililise kattuvuse juures on võimatu taolist paralleeli märkamata jätta. Koffi raamatus ei leia püüdlikult kirjeldatud meditsiin endale orgaanilist kohta. Tundub, nagu püütaks selle abil kirjeldada midagi muud: elu ja inimese haprust, sõja mõttetust ja inimeste vahelist lähedust. See kujund osutub paraku aga liialt otseseks ja lihtsaks, ta üritab manada jõuga esile muljeid, mida on võimalik esile kutsuda vaid vargsi, salamisi ja ettevaatlikult. Leidub siiski harvu liigutavaid detaile, näiteks episood mehega, kes on sõjas ilma jäänud oma näost ning kelle lähedased ei julge talle otsa vaadata. See kirjeldus oli tõeliselt mõjuv ning ehk just seetõttu, et ta on nii põgus: vihjati, kuidas sõja suures ühiskondlikus narratiivis on väikesteks valusateks detailideks need asjad, mis on tegelikult määravad üksikinimeste eludes. Ja millega siis üldse saab veel millegi suurust mõõta, kui mitte oma elu suurusega?

Kolm põlvkonda
Koff ütles Plekktrummi intervjuus, et armastab romaane, kus kõneleb mitu häält. Mitmehäälsus kõlab ka „Sinises mäes“. Raamatul on kolm peategelast, kelle elud on seotud nii veresuguluse kui korduvate motiivide kaudu, tegelaste elud on täis erinevusi, aga neis on ka väga tuntav ühisosa.  Esimesena tutvub lugeja arstitudeng Liisiga, kelle noorus möödub üheksakümnendatel Tartus ja Tallinnas. Selles raamatu osas on julgelt välja toodud üheksakümnendate noorte robustne kõnepruuk. Arstitudeng Liisi elu on täis valikuid, mis näitavad seda, et elus pole alati lihtne vahet teha õigel ja valel, ning et elu elame me kõik esimest korda ning keegi ei tea täpselt, mida toob kaasa üks või teine otsus.

Teiseks tegelaseks on Liisi vanavanatädi Adele, kes on 20. sajandi alguses elav fotograaf ja üksikema. Tema karakteri üheaegne tugevus ja õrnus on paeluv ja kaunis. Kolmandaks on Liisi vanaema Elfriede (Elfi), kelle noorus möödub esimese Eesti Vabariigi ajal. Elfi noorus on ehk kõige huvitavam, sest kirjeldatakse noort eesti haritlaskonda ning suurt keeleuuendusvaimustust, mis tänu Johannes Aavikule valitses. Nauditav ning muidugi ka parajalt naljakas on tajuda siirast võitlusvaimu, revolutsiooni, mille vahendiks on  k e e l. Kuidas unistatakse millestki ilusamast kui see, mis eesti oma vaim parasjagu on, üheaegselt kodumaist vaimulaadi häbenedes ning uskudes selle paremasse ja peenemasse tulevikku.

Plekktrummi intervjuus mainis kirjanik, et talle meeldib lugeda raamatuid, kus kõlab korraga “Mitu häält”. Võib öelda, et Koffi kirjutamisstiil on tema lugemismaitselegi vastavalt polüfooniline, ja „Sinise mäe“ polüfoonia on piisavalt rikkalik ja nüansirohke, et ühtaegu haarata ja hajutada. Domineerib siiski üks hääl ning selleks on Liisi elu, üheksakümnendad. Vaheldub ka kirjutamise stiil: enamasti domineerib selge narratiiv, kuid aeg-ajalt toimub kõrvalekaldeid postmodernistlikku, poeetilisse, hektilisse laadi, mis iseenesest ei ole üldse halb valik, kuid kohati mõjub teose stiililine vorm veidi eklektilisena.

Vaimukad kõrvaltegelased
Lisaks kolmele peategelasele ning olulistele meeskarakteritele lisasid teosele vürtsi mõningad episoodid, mis aitasid kujutada ajastuile omaseid stereotüüpe. Tooksin välja kaks karakterit, kellest kirjanikul on õnnestunud tabav ja humoorikas paroodia luua, ning kelle prototüüpe on enamik inimesi ilmselt erinevates elusituatsioonides pidanud kohtama. Esimene neist on raamatu alguses arstitudengitele tüütut ja halvale huumorimeelele omaste stampidega monoloogi pidav patoloog, kelle sõnavarra kuuluvad väljendid nagu „siin mingit müstikat ei ole“, „kõik on selge nagu seebivesi“ ning „helgemad pead saavad aru“. Teine on 20.sajandi alguse Tartus vallaslast ootavat Adelet oma uudishimuga piirav naabrinaine, „ülaltproua“, kes nõuab, et Adele annaks aru „kas on prouadel abikaas või ei ole teda mitte“. Tõeliselt vahva lugemine, neid stseene näeks hea meelega teatrilaval!

Lõpetuseks
„Sinine mägi“ kujutab maailma, mille tegelastele on hea kaasa elada. Tegemist on tõesti sellise „suure ja paksu romaaniga“, kus toimub palju ning erinevaid muljeid, kujundeid ja kihte jätkub. Mida kaugemale teose lugu kulgeb, seda enam hüljatakse algne meditsiiniline kõnepruuk ning ilmuvad (kaua oodatud!) poeetilisemad, filosoofilisemad mõtisklused, kirjeldused ning küsimused. Tõeliseks pärliks on kirjeldus einest Portugalis, kuhu üks peategelastest on reisinud, kirjeldus lõunamaa toidu ja päikese, nende niivõrd füüsiliste asjade väärtusest, soojusest ja ilust.

Romaani lõpupoole mõtistkleb tegelane Liis: „Ma olen hakanud endalt küsima, kas ma olen õiges kohas. Alles nüüd. Kas mind ei huvita inimene hoopis mingil teisel viisil? Kas ma tegelikult ei unista millestki muust?“ Seda küsimust lugedes tekib tunne, kas mitte autor seda hoopis endalt ei küsi, mis siis, et alles romaani lõpus. Loodame, et Koffi järgmine romaan hülgab täielikult meditsiini ning on algusest peale poeetiline ning filosoofiline, nagu need väärtused „Sinise mäe“ lõpuski läbi kumavad.

Marta-Liisa Talvet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.