Õlivärvine iseloom

Külastasin Kumu näitust „Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Näitusele on välja pandud Euroopa tuntuimad ekspressionismi viljelejad ning nende kõrval Eesti ekspressionismi iseloomustavad teosed. Die Brücke ja Der Blaue Reiter olid 20. sajandi alguse ekspressionistlikud kunstirühmitused.

Die Brücke rühmitus keskendus suuresti maaelu maalimisele. Värve ei segatud ega lahjendatud ning väga hästi paistis välja ekspressionismile omane lihtsustatud, kohati nurgeline kujutamine. Üheks näiteks on Karl Schmidt-Rottluffi 1919. aastal valminud õlimaal „Vene küla“. Näitusel esindatud Eesti kunstnike teostest võiks näiteks tuua Nikolai Triigi „Autoportree“, mis on väga konkreetse pintslitõmbega ning kontrastsete toonidega. Kuus aastat hiljem tegevust alustanud kunstirühmitus Der Blaue Reiter pööras rohkem tähelepanu aga inimese spirituaalsele poolele ning autorite sõnul kandsid erinevad kujundid ja värvid erinevaid tähendusi.

Karl Schmidt-Rottluff „Vene küla“, 1919, õli

Näituse tegi mitmekesisemaks see, et lisaks värvilistele maalidele olid näitusel välja toodud ka must-valged kriidi-, söe- või grafiidijoonistused. Eesti klassiku Eduard Wiiralti presskriidi, söe ja tušiga valminud teosel „Täringumängijad“ on kujutatud moonutatud nägudega laua taga istuvaid inimesi. Teose õhkkond kannab läbi nägude kujutamise endas edasi kunstniku emotsiooni. Teosest saab välja lugeda selle, kuidas ekspressionistlik liikumine võimaldas kunstnikel stseeni reaalse kujutamise asemel visualiseerida oma arvamus. Eduard Wiiraltil on valminud palju teoseid, mis kritiseerivad tolle aja ühiskonda ning naeruvääristavad inimeste pahesid. Paljud Wiiralti teosed on üleval Kumu dekadentliku kunsti näitusel „Kurja lillede lapsed“.

Eduard Wiiralt „Täringumängijad“, 1923, presskriit

Soovitaksin näitust külastada just noortel, et õppida tundma sajanditagust elu. Ekspressionistidele omane kriitika ühiskonna suunas on kandunud üle tänapäeva kunsti, kus tehakse samuti ühiskonnakriitilisi märkusi. Nagu mainitud, kannavad teosed endas kunstnike emotsiooni. Inimloomus on saja aasta vältel jäänud samaks, seega on tänapäeva noortel võimalus tõmmata paralleele tänapäevase ühiskonnapildiga. Näitus on Kumus avatud kuni 14. jaanuarini 2018.

Samal ajal oli Kumus avatud ka näitus „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“. Näituse puhul võib välja tuua nii mõningaidki ühiseid jooni „Saksamaa metsikute“ näitusega. Mõlema näituse puhul saab võtta aluseks inimloomuse. Nii ekspressionistid kui ka dekadendid protesteerisid varasemate kunstivoolude vastu millegi uuenduslikuga, samuti väljendati läbi kunsti rahulolematust ühiskonnaga. Tooksin siinkohal välja Eduard Wiiralti teosed, mis on üleval  mõlemal näitusel. Ta kujutab inimeste pahesid, nagu seda on joomine, pidutsemine ning prostitutsioon.

Varem kujutati kunstis ühiskonna iluideaalidele vastavat. Nii maastikupilte, kauneid kompositsioone kui nooruslikke naisterahvaid. Dekadendid tõid moodi kõik selle, mis varasemalt oli olnud inimeste jaoks tabu. Hakati maalima ilusaks inimpahesid ning toodi avalikkuse ette igapäevaelu raskused.

Näitusel kohtab naisi, keda pole kujutatud malbelt toolil istumas, vaid kes kannavad endaga muudki peale oma välimuse. Samuti räägib osa näitusest prostitutsioonist ja sellega kaasnevatest suguhaigustest. Haigustelegi on näitusel suurel määral tähelepanu pööratud.

Enim märkimist väärib kurbusest ja depressioonist rääkiv näituse osa. Kuna ka see on läbi ajaloo olnud ühiskonnas tabuteema, siis on kuraator Lola Annabel Kass selle dekadentliku kunsti näitusele sisse pannud. Jälgides kunstnike autoportreid või portreid üksteisest, märkab nende vahel ühist mustrit. Kujutatavad inimesed on morni näoga, tihti on nende pilgud suunatud maha ja rüht on paigast. Tuleb märkida, et loomeinimeste lahutamatuks osaks on saanud kurbus.

Kunsti tegemiseks on vajalikud väga tugevad emotsioonid ja tunded. On olemas grupp inimesi, kes on välismaailma suhtes teistest hulga tundlikumad. Nad tunnevad emotsioone teistest teravamalt. See on üks tegur depressiooni tekkimisel ja väljundina pöördutakse tihti erinevate mõnuainete poole. Seda teed on läinud paljud kunstnikud. Ka kunsti tegemist võib lugeda üheks väljundiks.

Tänapäeval räägitakse vaimse tervise teemadel palju rohkem, kui seda kunagi varem tehtud on. Samuti aitab see näitus tuua olulised probleemid välja avalikkuse ette. Loodetavasti väheneb enesetappude arv ka kunstnike seas ning depressioon ja alkoholism pole eeldused kunstnikuelu elamiseks.

Näituse külastamine paneb mõtlema ja teoste analüüsimine ei piirdu vaid näitusesaalis viibimisega.

Heneliis Notton

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.