Kuidas Sina oma risti kannad?

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vemsa, 2017, 560 lk.

Illustreerinud Peeter Allik

Toimetanud Piret Põldver ja Igor Kotjuh

Kujundanud Külli Tammes

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistluse 1. koht

2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosateose eest

 

„Kõik inimesed on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel,“ on Albert Kivikas kirjutanud „Tõe ja õiguse“ kohta. Kuigi ajalise mahu ja vahest ka emotsionaalse raskuse poolest on „Serafima ja Bogdan“ võrreldav Tammsaare „Tõe ja õigusega“, eristub Vahur Afanasjevi teos omapärasena eesti kirjanduses. Oma esikromaanis kujutab Afanasjev Peipsiveere vene vanausuliste külaühiskonda ning jälgib selle muutumist alates teise maailmasõja lõpuaastaist tänapäevani. Põlevad vanad traditsioonid, kirikute uksed lüüakse kinni ja ikoonid unustatakse. Muutuvad ajad toovad inimestes esile kõige kohutavamad omadused. Vaid üksikud oskavad ka sajandi lõpus oodata maailma lõppu, mida vanausulised on oodanud juba mitusada aastat.

Esialgu saadab lugejat tunne, et see eraldatud kommuun on poliitilistest oludest puutumatu, seesmiselt ühtne ka raskeimates oludes. Unustasin kohati, et tegevus ei leia aset lugulaulude määratlemata ajal, vaid 1944.-1945. aastatel. Palvemaju on küll suletud, missasid keelatud, noori üritatakse komsomoli värvata ning hirmust, et jumal unustatakse, väriseb vanade süda. Kommuuni ühendav vana õigeusk tundub kui kristlik antemurale. Peipsi venelased teevad tublisti tööd, tähistavad maslenitsat, noored laulavad ning tantsivad, kambrites köevad samovarid. Ikooninurkade ees lüüakse risti ette – ikka kahe sõrmega. Ka teose struktuuriline jaotus koos Vana Testamendi tsitaatidega haakub Nikoni reformi eelse usukombestiku pühaliku atmosfääriga. Peeter Alliku illustratsioonid veavad lugejat sügavamale vanausuliste eeposlikku aega, ainuüksi nende pärast võiks „Serafimat ja Bogdani“ lugeda ka siis, kui raamat ise oleks halb. Aga halb ei ole see raamat mitte.

Afanasjev loob Peipsiveerele värvika ja mitmekülgse elanikkonna. Iga inimest kujutatakse tema spetsiifilistes tugevustes, nõrkustes ja pahedes. Õieti on tegelaste arv võrreldav klassikalise Hiina kriminaallooga, mille lugemisel peab olema fenomenaalne mälu. Mõned tegelased ununevad, teised lähevad sassi, kuid see polegi oluline. Inimesi kaob ja tuleb juurde – nagu elus ikka – ning lugeja tunnetab aja möödumist. Surm astub esile oma grotesksuses, noored surevad, vanad elavad noored üle. Surm võib tulla Siberis või vaadata vastu kodusest hernesupist.

Tegevust viivad edasi jõulised tegelaskujud. Mõneti meenutavad nad ühekülgseid, väljavoolimata karaktereid. Serafima on kui muinasjutuline kaunitar, keda saadab kättemaksu kinnisidee. Bogdan kujutab endast pisut budistlikku teadmameest ja samaaegselt ka kuninglikku kättemaksjat. Raimond esineb eesti kirjanduse tüüpilise antikangelasena, selgrootu kommunistina, kes oma ebakindlust kompenseerib vägivallaga. Tegelaste põhiolemus ei muutu isegi siis,  kui autor asetab oma tegelased keerukatesse, ehk isegi ebaloomulikesse olukordadesse. Kõrvalisemad tegelased mõjuvad realistlikena, olgu see siis vana Feofan või Kanaonu Sergei. Veider küll, aga tegelikult annab selline tegelaste süsteem romaanile lisaväärtuse – kokku saavad muhe lihtinimlikkus ja suurejooneline saagalikkus.

Afanasjev ei kirjuta tammsaarelikku epopöad sookuivendamisest ega koorma oma teost dostojevskilike eksistentsiaalsete monoloogidega. Monumentaalne on aga Afanasjevi romaan küll. Kui teose algus kombib realismi piire, siis peagi käivitub eepose mõõtu lugu, mille keskmeks on veritasu ning millele kommunistlik ühiskond annab raamid. Seni ühtsena püsinud vanausuliste kogukond hakkab lagunema. Kättemaks muutub kinnisideeks ning mõjutab mitut põlvkonda. Kättemaksu ihalejad pole aga valmis vastutust kandma, nende vereuim pöörab ka kõrvaliste inimeste saatuse hukatusse. Ettemääratustunne, mis saadab lugejat, on halvaendeline, ja erinevalt Skandinaavia saagadest jumal ei sekku.

Kui kolhooside tekkimine on külaelanike jaoks isegi vastuvõetav ning valitseva režiimiga õpitakse toime tulema, siis teose alguses kajastunud ühtlustunne kaob. Lapsed mängivad nüüd fritse ja kommuniste. Sõda ja küüditamised painavad veel pikalt külakogukonna teadvust. Silmakirjalikkus ja vägivald võtavad võimust rohkem kui iial varem, ei aita selle vastu ka südame hõõrumine hanerasvaga.

Aastakümnete jooksul külluslikumaks läinud elu taustal on inimesed kaotanud stabiilse usu, mis neile kiiresti muutuvates aegades hingepidet pakuks. Suhted vanausuga ähmastuvad. Iga inimene püüab usuvaakumiga hakkama saada omal moel – mõni hakkab ise ikoone maalima, mõni palvetab ilma nendeta, mõni langeb alkoholismi küüsi või teenib ustavalt kommunistlikku režiimi. Ikoonidest saab äri, traditsioonid vajuvad tagaplaanile, kuid kõiksusekartus ja kõlbelised kahtlused jäävad Peipsiveerele paigale. On usufanatismi ja hiioblikku kannatust. Lõppude lõpuks kannavad kõik oma risti.

Loe, sõber, „Serafimat ja Bogdani“ ning Sa ei kahetse, kui Sa end sellest läbi närid. Afanasjev on stiililt ladus, oskab väga hästi tekitada nostalgiat, luua pinget ja kõrgema saatuslikkuse tunnetust. Ja kui Sa ei näri ennast teosest läbi, siis ära kahetse ka, kindlasti õppisid Sa midagi. Teos ei pretendeeri etnograafiaõpiku tiitlile, kuid suudab omapärasel viisil tuua Sulle Peipsi vanausuliste ajalugu veidi lähemale. Jah, ja kindlasti tajud Sa kaduva maailma ängi ning mõtled hetkeks oma hingeõnnistuse peale.

Anna Elisabeth Lõuna

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.