Suured kingad

 

Rein Raud „Unelindude rasked saapad“

Näo Kirik, 2016, 86 lk.

Illustreerinud ja kujundanud Asko Künnap

 

 

Parem siis ehk juba sukelduda,
lasta end hetkedeks rebida,
anda igapäevale alla,
olla kasulik
(lk 52)

Rein Raud pole eluproosale alistunud, ta on selle hetked hoopis kinni püüdnud ja üles kirjutanud, see on märksa kasulikum, hingele parem.

Hommikul kamina tuhk
täis jahedaid naelu:
laudhaaval on siin põlenud
vana postkontor, kuhu kunagi
kõigi nelja tuule poolt
kanti sõnumeid kokku.
Juba varakult kogunesime
nende ootele. Kitsas tuba,
just siinsamas kohas, täis naisi,
kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest
võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.
Luuletajanna õde. Ja teine,
vana hiina kirjandust
õpetanud professor. Veel, terve
tuba täis, seesama mitte-seesama
tuba, mina ka seal, kärsitu nolk,
ootamas kirju, neilt, kellest mõned
on ka kuskil veel alles
(lk 47)

Raua mitmetahulist kirjastiili võib kõrvutada tolles postkontoris külg külje kõrval seisnud inimtüüpidega. Tekstides esinevad kõik nimetatud kujud. Nimelt on tunda kirjutaja elutarkust, staadiumi, kus teatud elu paratamatustega on lepitud, mustritega juba harjutud: „kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest / võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.“ Samas on säilinud inimlik soov pigem tekitada varju kui selles seista. Kes ikka tahaks, et teda tuntaks kellegi teise omaduste tõttu, olla Luuletajanna õde – Rein Raua puhul pole selleks alustki. Kogumikus lahkab Aasia kultuuriloo professor elu nõnda, et kaalukausid jäävad kokkuvõttes kenasti tasakaalu. Kuid see ei tähenda, et puudu jääks hetkepõhisusest, vastupidi, just nooruklik ausus ja otsekohesus terviku sümmeetria tagavadki. „minagi seal, kärsitu nolk / ootamas kirju, neilt, kellest mõned / on ka kuskil veel alles“ – väljendub otsene eneseanalüüs ja tõdemused. Oskus vaadata end kõrvalt.

Raud, kes on peale kirjanikuameti ka kultuuriteoreetik ja endine rektor, on osanud tekstides oma laiahaardelisust luule kasuks mängima panna.  Lihtsad ja ilusad sõnad ilma liigsete kaunistusteta loovad siiski edukalt kujutluspilte ning sõnamänge – „naljakas oled, / tõega, mida sa mängid / tõega.“ (lk 45) Vahetud emotsioonid on siin-seal tekstides keset luulerida justkui remargina välja toodud. See võte elustab luuletusi ja loob emotsionaalset konteksti – „aga seda nad – naeratus! – ikka ei tea, / mis need jutud sul merega olid.“ (lk 41)

Kogule on iseloomulik visuaalne ühtlus stiilipuhas vabavärss – mõne riimipeitega : „lülisid / peaaegu katkemiseni pingule / tõmbunud ketis. Aga ma / naeratan kuuldes nimesid, / neid ju mäletan, see mul / õnnestub, siis ma noogutan / võõrale tuttavalt. Petis.“ (lk 11) Kõike täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Seda saab öelda ka illustratsioonide kohta, nimelt kaardistatud unelinnad tulevad raamatu kestel sisse kolmel korral. Need moodustavad vahelehed, annavad väikseid pause, jagades kogu kolmeks osaks, sealjuures peatamata terviku voolavust. Selle eest kiitus Asko Künnapile!

Samuti on tunda peent tasakaalu n-ö kergete ja raskete sõnade vahel. Käsitledes elulisi ja kohati raskeid teemasid on sõnakasutus siiski üsna pehme:

Niimoodi seisangi:
üks jalg tsemendis, teine
maast lükkamas lahti
keha, mis kergem on õhust.

Hetked lähevad mööda,
mõni lehvitab
(lk 29)

„Unelindude rasked saapad“ meenutab nii välimuselt kui ka sisult luulemärkmikku. See on punase kinnitusega suletav ning järjelgi on hoidja. Isiklikkust lisab seegi, et lehed on ülevalt lahti lõikamata, osad luuletused on rohkem peidus kui teised. Lehtede lahti lõikamine on omaette meeldiv rituaal, kui seda teha muidugi kvaliteetse ning terava paberinoaga.

Tugev argihetkede puudutus kogus lähendab tekste nii üksteisele kui ka lugejale. Seetõttu annabki raamatut nautida nii tervikuna kui ka lugedes sealt kus juhtub. Üheks luulekogu tugevaks küljeks ongi just alternatiivsus – kui tahad, lõika lehed lahti, kui tahad, jäta ühendatuks, alga raamatuga otsast peale või loe tagurpidi.

Kaante vahele on kogunenud kõik inimlik igapäevast: kahtlused, otsused, mõttekäigud, meenutused, eluanalüüsid ja uitmõtted. „Unelindude rasked saapad“ koondab omamoodi pisikesi sisemonolooge.

Mõnikord meenub üks teine, üks
külm, aga vaikne valgus,
mis pärast vihma või harva
kuid vahel ikkagi hommikul –
rohi on tõesti rohelisem, eriti
vastu kivi, klaver võiks mängida,
üksi ja kaugel, siis märkad asju,
tasse ja kipakat kohvikannu,
punakaspruunst metallist, pitsiga
linikut laual, meenub, et ema
ütles: vaata! ja vaatasingi,
nägingi, savist kausis on õunad,
rohelised ja kõvad, see jääb
kõik sinuga, mis ka ei juhtuks,
aitäh, et näitasid, ema.
(lk 42)

Marite Rikkas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.