Austusavaldus muusikale Tallinnas

Hommage

Tallinn Music Week

Kivi Paber Käärid lava

06.04.2018

Eesti uus progressiivse roki esindaja, bänd nimega Hommage, peidab endas midagi palju põnevamat ja uudsemat kui pelka austusavaldust muusikale. Noored, kes on vaevaks võtnud juba pea aasta aega muusikat luua, tulevad Tallinnast ning on osalenud näiteks Tartu Tudengibändi ja Noortebänd 2017 konkursil. Seekord tõid nad oma loomingu kuulajate ette Tallinn Music Weeki raames, esinedes restoranis Kivi Paber Käärid.

Restoran oli kontserdi algusajaks üsna rahvast täis ja ilmselgelt oli huvi bändi vastu suur. Meeldiva õhkkonna lõi hämar ruum ja esinejate lähedus inimestele. Värvilised valguslahendused tekitasid sooja ja ootusäreva tunde, kõrvulukustavad esimesed trummilöögid olid avapauguks tervele järgmisele pooltunnile. Nii väikese koha puhul, nagu on Kivi Paber Käärid, juhtus paratamatult olukord, kus vahel oleks võinud heli tasakaal paremini paigas olla. Sellele vaatamata jõudsid muusika põhikäigud kuulajateni. Mõnikord tekib väikestel lavadel momente, kus mõni bändiliige varjab teise ära, kuid seda probleemi polnud – suurte trummikomplektide, mitmete süntesaatorite ja kitarride kõrval mahtus Hommage lavale nii, et kõigil sai silma peal hoida ning tõesti tunnetada läbi esitajate nende muusikat.

Hommage’i omavahelist suhtlust ja sidet, ning ilmselt võib öelda, et lausa tervet bändi sünkroonis, hoidis trummar Karmo Järv. Noormehe väsimatu energia kandus üle ka tema silmadesse. Oli näha, et poiss jälgis kõige rohkem oma bändiliikmete liigutusi, kehakeelt, kõige väiksemaidki nüansse. Noorte omavaheline sünergia hoidis neid hetkes ja see omakorda kuulajaid. Bassimängija Kaspar Kluge tundus sügavalt nautivat oma keerulisi soolopartiisid. Kui tihtipeale jäävad kogenematu kõrvaga kuulates basskitarri käigud rokkbändide puhul tähele panemata, siis Hommage’i helikeele teeb mõne loo puhul kindlalt äratuntavaks tavalisest huvitavamad bassikeerutused, mida on ka üle trummide, klaveri ja kitarri kuulda. Bändi kitarrist Martin Mänd võis ennast tunda tõelise rokkarina, eriti lugude vahemängude ajal. Väga suuresti kandis just Mänd Hommage’i meloodialiine ning täitis mõnusate kitarrikäikudega lugude harmooniaid. Vokaali ja klahvpillide eest hoolitses bändi ainus neiu Ode Pürg. Klaveri taga istudes on üldiselt üsna keeruline lugudele kaasa rokkida, kuid ta sai sellega hästi hakkama – neiu tundis end ilmselgelt mugavalt nii ühe kui ka kahe süntesaatori üheaegsel kasutamisel. Tema suhtlus publikuga hoidis ilmselt kõige rohkem kuulajatel pinget sees. Kogu ihu ja hingega oma muusika juures olles ei püsinud Pürgil neutraalne ei näoilme ega ainult klahvide peal käed, kuid just see andis esitusele kindlat sorti võlu.

Juba esimestest lugudest sai ilmselt ka esmakordne kuulaja aru, et tegemist ei ole tavalise ülesehitusega paladega. Hommage’ile on iseloomulik keskmisest keerulisem ja dramaatilisem helikeel, pikad vahemängud, ebatavalised rütmikooslused ja esimesel kuulamisel mitte alati loogilisena tunduvad meloodiakäigud. Tavalised on intervallid ja kooskõlad, mida peavoolumuusikas tihti ei kuule, samuti tempo- ja rütmivaheldused, mis liigendavad lood refrääniks, vahemänguks, salmiks jne. Noori on arusaadavalt mõjutanud jazz, hip-hop, aga ka klassikaline stiil. Mõne kuulaja võib ilmselt selline muusika alguses ära ehmatada. Samas tekib juba pärast paari lugu eelaimdus, millises suunas nende palade ülesehitus liigub. Ainult bänd, kes on oma liikmete oskustes ja võimetes väga kindel, suudaks sellised käigud ja ideed perfektselt välja mängida. Kaugele on kuulda Hommage’i noorte musikaalsus: kitarristid esitavad mängleva kergusega soolosid, trummar hoiab eksimatult rütmi ja tempot ning pianist laulab nii madalaid kui kõrgeid noote ülima täpsusega.

Ilmselt kõige hommage’likum lugu, mis noorte repertuaaris oli, kannab nime „Spontaneous“. Ode Pürg esitab refräänis meloodialiini, mis tundub alguses üsnagi ebaloogiline, kuid jääb juba varsti kummitama. Vahemängust kumavad läbi Kaspar Kluge bassikäigud, mida asub kitarril kordama Martin Mänd. Nendest keerulistest soolodest lihtsama muusikalise osa juurde aitab edasi minna trummar Karmo Järv, et siis taaskord rütmi ja tempot vahetada, kuni lugu läbi saab. Teine lugu, mis jääb meelde noortele omase stiili tõttu, kannab nime „Sleazy“, kus leidub hoopis hip-hopi mõjutusi ning mis näitab muusikute mitmekülgset repertuaari.

Kindlasti on Hommage üks uus kooslus, kelle tegemistel tasub silma peal hoida. Nagu noored on ise öelnud, ei pea nad ennast levimuusika bändiks. Nende keeruline stiil ei pruugi kõigile meeldida, kuid oma esinemistes annavad nad endast rahvale nii palju, kui suudavad. Jääb igaühe enda otsustada, kas  sellisesse progressiivse roki esindajasse süveneda, kuid vähemalt korra võiks neid kindlasti kuulamas käia. Emotsioone need noored tekitada suudavad, vastukaja samuti. Kui ei ole soovi Eesti muusika uusi staare maha magada, siis tasub leida mõni õhtu ja kuulata bändi Hommage justnimelt live’is. Elamus on garanteeritud igal juhul.

Greete Jakobson

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.