Siin- ja sealpool Tsooni

Katrina Kalda „Maa, kus puudel pole varju“

Varrak, 2017, 328 lk.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Toimetanud Leena Tomasberg

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Tänavust HeadRead festivali külastab teiste seas Eesti juurtega prantsuse kirjanik Katrina Kalda (s 1980). Kui 10-aastaselt Prantsusmaale kolinud Kalda esimesed kaks romaani rääkisid peaasjalikult Eestist, siis tema viimane teos „Maa, kus puudel pole varju“ on olemuselt düstoopiline ning loo tegevus leiab aset nimetus maailmas. Romaani tegevus on kirja pandud kolme eri põlvkonna naise silmade läbi ja kulgeb erinevates ajaperioodides. Sündmused saavad raamatu lõpuks kokku ning moodustavad terviku.

Romaanis kirjeldatakse kaht piirkonda Linna ja Tasandikku –, mida eraldab teineteisest inimjalale läbimatu ala ehk Tsoon. Tasandik on sisuliselt Linna elus hoidev organ, kus töödeldakse tekkinud prügi kasutuskõlblikeks materjalideks. Sinna küüditatud inimesed virelevad mustuses ja vaesuses, et Linn omaenese jäätmetesse ei lämbuks. Omavahel ühendab alasid vaid raudtee, mis justkui veresoonena võimaldab Linnal energiat ammutada ja elus püsida. Tavalised linnaelanikud ei tea, et Tasandik eksisteerib samas, kui sinna saadetud inimesed igatsevad kirglikult tagasi pääseda. Teade Tasandikule ümberasustamisest võib võimudega vastuollu sattunuteni saabuda iga hetk. Nad kaovad jäljetult ja unustatakse peagi. Tasandikul saab inimesest tehasetööline, kelle ainus funktsioon on Linna heaks tööd teha.

Teose peatükid on vaheldumisi kirja pandud eakama naisterahva Sabine’i, tema tütre Astridi ning lapselapse Marie’ poolt. Sabine’i peatükid kulgevad päevikuvormis 15 aasta jooksul alates Tasandikule saabumisest. Ta on kohaneja: ka halvimates tingimustes otsib naine võimalusi tegeleda oma meelisala botaanikaga. See võõrandab ta pereliikmetest ajapikku täielikult. Astridit kirjeldavad kõige paremini Marie’ esimesed sõnad: „Mu ema on seisma jäänud kell“. Tema elutu kest on trööstitul Tasandikul, kuid hing jäi maha Linna oma armastatu juurde. Ka Astridi kirjutised on valdavalt varasemast elust; ta elab selle unistuse nimel, et ühel päeval tagasi pääseda. Marie’d on ema ja vanaema kasvatanud Linna vaimus ta ei kohandu Tasandiku eluga, kuigi pole teistsugust keskkonda oma silmaga näinudki. Kujutlus Linnast kui ideaalmaailmast püsib tema peas ümbertöötlemistehasest varastatud trükiste najal. Nõnda otsustavad Astrid ja Marie üritada kaubarongiga Linna pääseda, hetkekski mõtlemata, mis või kes neid seal ees ootab.

Kuigi teose kolm naist moodustavad pere, on igaühe tegevus ja mõtted individualistlikud. Mida aeg edasi, seda enam tegutsevad kõik kolm oma isiklike eesmärkide nimel ning jääb mulje, et omavaheline suhtlus peaaegu katkeb. Koostöö toimib mingil määral siis, kui see on mõlemale osapoolele kasulik. Kõige banaalsemal viisil ilmestab seda periood, mil Marie’ vanaemale tehase kõrvalt botaanikaraamatuid varastab ning viimase kõrgendatud huvi lapselapse vastu kestab täpselt nii kaua, kui raamatuid jätkub. Mitte ainult peresiseselt, vaid Tasandikul üldiselt pole sõprusel ja suhetel kohta. Et režiimis ellu jääda, on igaüks iseenda eest väljas. Mida enam aga autor Linna ja Tasandiku olemust lugeja ees lahti rullib, seda vähem tundub Linn sisuliselt „parema“ paigana. Inimesed on pideva kontrolli all mõlemal pool tsooni: Linnas piiratakse lihtinimesi salaja, mugav elu kestab seni, kuni käitud võimude silmis õigesti. Tasandikul on elu karm tegelikkus aga täielikult paljastatud.

Kalda kirjastiil on haaravalt isiklik. Autor on keskendunud peamiselt tegelaste tundmustele, lootustele ja pettumustele. Peategelased on väga erinevate karakteritega, võitlemas oma eelkäija käitumise ja otsuste vastu. Igaühe mõtted ja juhtumised jäävad pereliikmete eest sama varjatuks nagu mistahes võõra jaoks. Lugejale avanevad need just nagu kolm erinevat päevikut. Romaani tegevustik kulgeb küllaltki aeglaselt, kuid samas on Kalda osavalt suutnud teose lõpuni hoida üleval pinget ja mingisuguse pöörava sündmuse ootust. Kuigi düstoopia, on teoses kirjeldatud maailm teravalt realistlik: ühed tegemas musta tööd ja elamas viletsuses, et teised saaksid nautida mugavusi. Raamatu lõpuks jõuab lugejani arusaam, et osakeseks süsteemist jääb inimene nii ühel kui teisel pool Tsooni.

Anita Maasalu

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib romaanikirjanik Katrina Kaldat näha reedel, 25. mail kell 19.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb kirjanik ja tõlkija, prantsuse kirjanduse asjatundja Indrek Koff. Rohkem infot siin!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.