Sätendavad soomused või tuhmid silmad – oleneb, kust vaadata

Pjotr Aleškovski „Kala: Ühe rände lugu“

Varrak, 2017, 256 lk.

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

Toimetanud Krista Mõisnik

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Pjotr Aleškovski „Kala: Ühe rände lugu“ ilmus vene keeles 2006. aastal ning pääses samal aastal ka Vene Bookeri auhinna lühinimekirja, mis on tolleaastaste nominentide esikuuik. Tagakaas vihjab, et tegemist on eelkõige ühe naise, ent tegelikult kõikide lugudega, kes elus ühel või teisel põhjusel rändama on pidanud. Lugedes mõistsin, et jutustus on teatud määral laiendatav iga inimese elus toimuvale. Kõik kordub, mõõnale järgneb tõus, lõppudest kasvavad uued algused.

Pjotr Aleškovski on hariduselt ajaloolane ning tööalased reisid on teda viinud Kesk-Aasiasse ja Põhja-Venemaale. Seda tausta on teoses läbivalt näha nii peategelase kujutamises kui ka teda ümbritsevas maailmakirjelduses. Nimelt osaleb peategelane Vera Tadzikistanis elades arheoloogilistel väljakaevamistel ning kujutused sealsest olust on omapärased ja loomulikud. Samas ei jää tunnet, et autor kasutab Verat vaid oma mälestuste kandjana. Vera on mitmemõõteline ja muutuv karakter, iga kujutatud tundmus sobib tema iseloomuga ning on loosse loogiliselt põimitud. Tegelikult uurisin autori tausta kohta alles pärast lugemist, mistõttu oli see pigem põnev üllatus ja ühendus kui detail, mis lugedes silma hakkas. Lisaks saadavad naise rännakuid kirjeldused ajaloost, ent jällegi annab Vera ülevaate vaid sellest, mis teda selles hetkes kõige rohkem puudutas. Näiteks teine osa algab nii: „Stalini käsul kasvas suurest mägikišlakist linn ja kõik see aeg, mis ma seal elasin, ehitati seda edasi.“ Ajalooline kontekst on huvitav ja aitab kaasa igapäevaelu mõistmisele, ent on siiski piisavalt informatiivne ning õppisin nii mõndagi tolle aja Venemaa ja ülejäänud maailma ajaloo kohta.

Lugu on jaotatud neljaks osaks, mis kõik järgivad võrdlemisi sarnast ülesehitust: saabumine uude kohta – juhtub midagi halba/head –, leppimine/arusaam – juhtub midagi halba/head –, liikumine järgmisesse kohta. Tegu on ilmselt taotusliku võttega, ent sellele skeemile ei pöörata eraldi tähelepanu, mistõttu ei teki tunnet, et Aleškovski tahaks kõiki tegevusi ühtemoodi lõpetada või seda lainetust tehislikult vorpida. Jällegi tundub kulg sujuv ja loomulik, mistõttu püsib pinge viimase osa lõpuni ning lõpplahendus ei ole läbinähtav. Võimalik, et selle efekti tekitab Aleškovski hea tempotaju ja intuitiivne võime tabada, millal mingist hetkest on piisavalt räägitud. Paljudest helgematest perioodidest, näiteks Vera nooruspõlvest, räägib koguni neljandik kogu romaanist, ent Vera viibimist Nurmekundes kirjeldatakse üsna põgusalt. Siiski jätab see võte loomuliku mulje, sest kõik vajalik saab öeldud ja edasiliikumine tundub iseenesestmõistetav.

Nagu pealkiri viitab, on paljud detailid ja mõttekäigud teoses seotud kaladega, sealhulgas ka peategelase hüüdnimi, mis teoses vahelduvat tähendust omab. Kuigi osati on selline pilge solvav, ei pane Vera seda alguses pahaks, kuna ta on kalade tähtkujust ning tunneb nendega hoopis ühendust. Näiteks mõistab ta ühel hetkel, et sarnaselt merehõbedaga ei suuda naine ühte kohta paigale jääda, vaid peab pidevas liikumises olema. Samuti suudab ta sujuvalt erinevatesse keskkondadesse sulanduda. Hiljem vägivaldse suhte tõttu endasse tõmbudes on pilanimi Verale solvav, kuna ta teab, et tema tuimus on vaid kest, millega end karmi välisilma eest kaitsta. Kalad on teoses jätkumise ja liikumise sümbolid, saates Verat nagu sõjaväemuusika Polkovniku Leske. Lisaks võib neis näha kohatist enesega leppimist ja siis jälle mitteleppimist, konflikti, mis tänapäeval paljusid saadab.

Raamatut lugema hakates olin valmis palju filosoofilisema jutustuslaadiga romaaniks, kuna lühitutvustus kõlas mõtlikult ja keerukalt. Üllatusin, et lugu ise oli minimalistlik ning sügavamad ja keerukamad mõtted kerkisid teost lugedes pigem iseenesest kui otseselt kirjutatust lähtuvalt. Tundub, et autor on keskendunud pigem terviku mõjule, andes lugejatele pealtnäha lihtsa ja igapäevase loo, mis tekitab paratamatult küsimusi moraalist ja valikutest. Tegu on tuntavalt läbimõeldud romaaniga. Iga meenutus, kirjeldus ja sõna sobivad üldpilti ning moodustavad ilusa mosaiigi, mõjuva terviku. See on lugu, mida on hea lugeda, kui olla ka ise mõnel teelahkmel või hetkes, kus kõik on just muutunud. Ühtlasi paneb teos mõtlema sellele, mis on olnud, ning kas ja kuidas me sel end mõjutada laseme. Teisalt tuletab romaan aga meelde, et kõikidel dilemmadel on mingi lahendus või lõppmäng, mida alati ette ei näe ja ehk ei peagi.

Anna Laura Alamets

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib vene kirjanikku ja ajaloolast Pjotr Aleškovskit näha reedel, 25. mail kell 16.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb tõlkija Ilona Martson. Rohkem infot siin!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.