Kes loob meie deemonid?

Michael Katz Krefeld ,,Sekt” (Ronk #3)

Varrak, 2017, 328 lk.

Taani keelest tõlkinud Minna Salmistu

Toimetanud Brita Kaasik

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Silm silma vastu, hammas hamba vastu, põletus põletuse vastu… kas sa ei mäleta üldse Teist Moosese raamatut? (lk 244)

,,Sekt” on taani krimiuurija Ronga sarja kolmas raamat. Romaan liigitub üha populaarsust koguvasse nordic noir žanri.

Nagu põhjamaade krimis kombeks, heidab ,,Sektis” kaheldavate uurimismeetoditega ja raske minevikuga, kuid siiski sümpaatne ning eesmärgile pühendunud uurija valgust Põhjamaade heaoluühiskonnas kobrutavale kuritegevusele. Paistab, et Krefeld on püüdnud valida oma Ronga-sarja raamatutele nii õõvastavad ja mõjuvõimsad pahalasorganisatsioonid kui võimalik, et tagada publikult tugev reaktsioon: ahastus, et kuidas see Skandinaavias üldse võimalik on. See toimib. Kunst imiteerib elu, nagu öeldakse.

,,Sekti” lugemine meenutab suuresti teleseriaali vaatamist. Iga raamat toimib edukalt omaette tervikuna, mida saab mõista eelnevat lugu teadmata. Eelmisi osi lugenu teab põhitegelasi pisut paremini ja saab privileegi paari-kolme viidet ära tundes kõiketeadvalt endamisi muheleda. Mõistagi valmistab iga eelnev raamat järgmist ripplõpuga ette. Vormi poolest eelistab Krefeld diskursust ja tegevust kirjeldustele ja analüüsidele.

Klassikalise Põhjamaade krimi üks omapärasid on kompaktsus ja süžeetihedus. Üldjoontes kehtib see ka ,,Sekti” kohta. Ronga romaanides aga on autor harjumuspärasest rohkem tähelepanu pööranud igapäevasele olmele, mis lõpptulemuses mingit rolli ei mängi. Seeläbi poevad tegelased oma harjumuste, vigade ja voorustega vaikselt lugeja naha alla, saades vastavalt kas armsamaks või tülgastavamaks. Kui Ronga naaber, elukunstnikust ja seelikukütist hispaania lehemees, järjekordselt kõik sinnapaika jätab, et aidata Ronga jamasid kokku lappida ja talle ema mängida, kuidas saaks teda mitte sümpaatseks pidada ja muiata?

Ja kas suurfirma väljapeetud juht ei tekita vastikustorget, kui ta vaatab Ronka ,,kui sõnakuulmatut last”?

Teisest küljest segab detailirohkus krimiromaani lugemise üht suuremat mõnu: teadmist, et iga liigutus, sõna ja emotsioon on lõpuks millekski oluline. On see ju loomu poolest interaktiivne kirjandusvorm: esitatakse probleem, hulk näiliselt tähtsusetuid faktikilde, mõned tõesed ja mõned valed, ning trobikond asjaga seotud inimesi. Lugejal on võim kahtlustada, usaldada, kaasa tunda, teoretiseerida ja ummikusse joosta täpselt nii nagu uurijalgi – viimane aga on oma terasuse tõttu loomulikult alati sammukese-viis lihtsurelikust ees. Viimaks, kui tõde on küüntega vassingu alt päevavalgele kraabitud, mõistab lugeja, kui palju olulist ta õigel ajal ei märganud, kuidas see kõik oli lõpuks nii loogiline, nii süsteemne…

Kui igasugust maist kirjeldust on liialt, hajutab see lugeja kui jälituskoera valvsust – vahest taotleb autor seda teadlikult, et jälgede ajamist raskendada, võibolla aga vähendab hoopis ettekavatsemata romaani pinget. Soovides kiiresti põneva põhitegevusliini juurde naasta, tekib pahatihti kiusatus kõrvalistest vahejuhtumitest üle libiseda. Kohati tunduvad need sellega tegevusliini lennukust pidurdavat.

Pea kõige olulise annab Krefeld efektiivselt edasi otsekohese dialoogi ja monoloogiga. Kuna need on isiklikumad kui vestluste ümberjutustused, peegelduvad sealt selgelt kõnelejate isiksused ja lugejal on võimalus loomulikul, inimlikul teel iga tegelasega tutvuda. Ronga mõtete kirjeldusi kasutab Krefeld peamiselt lugejale suunavate küsimuste ja sobivate kahtluste edastamise meediumina.

Enamjaolt on dialoogi hoogne ja nauditav lugeda. Paraku aga kipuvad autori istutatud kahtluseseemned lugeja vabaduse kallale ise valesid (või vahel harva õigeid) järeldusi teha. Lõpetades peatüki lausetega ,,Aga enamgi veel murdis Ronk pead selle üle, kes oli see, kellele Benjamin psühhiaatriaosakonda lilli oli saatnud? Tal oli üks aimdus, aga sügaval sisimas lootis ta, et see on vale,” (lk 139) paneb Krefeld lugeja ärevusest hinge kinni hoidma, kuid andes kohe järgmise peatüki alguses küsimusele vastuse, jääb see mesimagus pinevus üürikeseks.

Ehk on põhjus autori soovis olla vastutulelik ja muuta tegevusliin võimalikult üheseltmõistetavaks? Võimalik. Kuid kui pidevalt puust ja punaseks ette öeldakse, kuidas keegi end tunneb, tekib igatsus selle nägemise ja tunnetamise järele. Hoolimata Põhjamaade krimi lakoonilisest ja näiliselt tundetust stiilist võimaldab see žanr siiski kirjeldada mitmedimensioonilisi tegelasi, segaseid inimsuhteid ja moraalselt keerukaid olukordi. Just sellel nordic noir ju tegelikult põhinebki.

Neile, kelle õhtust puuduvad usuhullus ja deemonid (mõned otsesemas tähenduses kui teised) koos õõvastuse ja vastikusjudinatega, sobib Krefeldi ,,Sekt” suurepäraselt vestluspartneriks.

Kaminsky lasi kuuldavale ülbe naeru. ,,Täitsa lõpp, kuidas Jumal sind vihkama peab.”

Ronga silmad muutusid külmaks. ,,Mitte nii palju, kui mina teda vihkan.” (lk 321)

Eva Ikkonen

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib taani krimikirjanikku Michael Katz Krefeldi näha laupäeval, 26. mail kell 15.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb tõlkija ja kirjastaja Eha Vain.

Rohkem infot siin! = http://headread.ee/uritus/michael-katz-krefeld-ja-eha-vain/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.