Helen Rappaport „Revolutsiooni küüsis: Petrograd 1917“
Varrak, 2017, 368 lk.
Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa
Toimetanud Marika Mikli
Kujundanud Mari Kaljuste
Petrograd on muutusi täis linn. Iga päev istun oma Nevski prospekti ääres asuva korteri aknal ja jälgin tänaval toimuvat. Näen, kuidas krõbedalt külm talv muutub lämbeks suveks, see omakorda sügiseks ning siis ootan juba jälle lund. Näen pakase käes külmetavaid pereemasid ja teenijaid poejärjekorras seismas. Trammid sõidavad ringi ning mina vaatan imestusega trammi sisenevaid inimesi. Mehed on sõjas, teised on näljas. Neil pole õigust ka pahameelt avaldada. Tsaariperekond aga naudib pillavat eluviisi. Lõputud ballid ja lõputu hulk kallist veini. Paraku on majade vahel askeldavad inimesed minust liiga kaugel, et neid aidata saaksin. See, mis tänavad ärksaks muutis, oli juba ammu juhtuma määratud. Kogu oma naiivuse juures pidin siiski tunnistama eesootavat tormi.
Ühel hommikul ehmun, sest kõik on muutunud. Nüüd on see siis käes. Tänavatel kajavad püssilasud ja kasakate hüüded. Kõnnitee on mattunud laipade ning nende viimsetest hingetõmmetest suubunud vere alla. Surnute seas on tsiviilisikud, sõdurid, politseinikud. Laipade ümber patrullivad nende kaasmaalased – tsiviilisikud, sõdurid, politseinikud. Tapmine on läinud ülekäte, kuid keegi ei taha loovutada võimalust enda soovi järgi õigust mõista. Jah, revolutsioon ei tunne süüd. Tõelised revolutsionäärid ei tapa, vaid mõistavad õigust. Südames pitsitab, mõeldes, kas kunagi üldse mõistatatakse välja, mis on parim lahendus ning kas enne seda pole juba kõik maha tapetud? Tsaar loobus troonist. Võim vahetus. Massihaud. Ajutine Valitsus. Suursaadikud, ajakirjanikud. Toidupuudus ja hävitustöö. Pakane, temperatuur stabiilsem kui riigikord. Ma nägin seda tulemas. Ma tundsin majaseintelt põrkuvat pinget.
Võpatan. Tunnen kevadist päikest põski paitamas. Võtan jaki seljast, sest Eesti kevad on mind viimaks positiivselt üllatanud. Saabun mõtetega vaikselt tagasi Eestisse. Sulgen põlvedel uhkeldava raamatu. Helen Rappaporti ajalooline jutustus „Revolutsiooni küüsis“. See oli kõigest raamat. Kõigest raamat?
Ometi polnud see näitemäng, millele ma ostnuks esireapileti. Kui miski on mattunud tolmukihi alla – on see siis kõigest ettekujutlus? Revolutsioonist on möödunud juba üle saja aasta, kuid see siiski toimus.
Olin Venemaa ajalooga piisavalt hästi kursis, et järgnevat sündmustikku mingil määral ette näha, kuid raamat suutis mind hoolimata sellest endasse imeda. Nii täpselt oli kirjanik Helen Rappaport edasi andnud revolutsiooniaegsel Venemaal viibinud inimeste märkmeid ja üleskirjutisi. Lugesin põnevusega, kuigi teadsin, et imesid ei juhtu. Olnuks see ilukirjanduslik romaan, lootnuks ma ehk sügaval sisimas õpetlikku lõpplahendust. Õnnelik lõpp võib eksisteerida lugejate jaoks, kes Venemaa järgnevast ajaloost midagi ei tea.
Helen Rappaort (s. 1947) on Briti kirjanik ja ajaloolane. Rappaport on revolutsioonilisest Venemaast varemgi kirjutanud: „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad” (2009) ja „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud” (2016). Rappaport tugineb oma raamatutes vanadest kirjadest ja raamatutest saadud materjalidele, mida lugeja tänu kirjanikule ühtse tervikuna lugeda saab. Raamat on nagu mitmesajaleheküljeliseks venitatud lõik ajalooõpikust – see aitab mõista sündmusi, mis muutsid Venemaad igaveseks.
Heneliis Notton
Kirjandusfestivali HeadRead raames võib briti kirjanikku ja ajaloolast Helen Rappaporti näha laupäeval, 26. mail kell 14.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb inglise krimikirjanik Jason Goodwin.
Rohkem infot siin! = http://headread.ee/uritus/helen-rappaport-ja-jason-goodwin/
