Silmad kui kaamera objektiiv

A. J. Finn „Naine aknal“

Tänapäev, 2018, 470 lk.

Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel

Toimetanud Ele Jaagusoo

Kujundanud Villu Koskaru

Raamatu pealkiri „Naine aknal“ võib esmapilgul viia mõtted mõnele poeetilisele kirjandusteosele, vähemalt nii juhtus minuga. Enne teose kätte võtmist ei olnud ma lugenud isegi mitte annotatsiooni, otsustasin raamatu valida vaid pealkirja järgi. Kujutluspildis ootas mind romaani lugema hakates midagi poeetilist, isegi romantilist, aga tegelikult peitis see pealkiri endas hoopis veidi kõhedust tekitavat kriminulli.

Lugu keerleb ümber naise, kes kannatab agorafoobia käes. Oma majast ta välja minna ei saa, sest kardab avatud kohti, kuhu sattudes tekib tal paanikahoog. Naise nimi on Anna Fox. Annal oli ka abikaasa ja väike tütar Olivia, kuid nemad ei ole enam temaga. Loo lahti rulludes saab lugeja täpsemalt teada, mis Foxi perekonnaga juhtus.

Kuna Anna on pidanud tubaseks jääma ja tema  sotsiaalne elu on foobia tõttu peaaegu, et kustunud, on ta leidnud tegevused, mis teda siiski kuidagi veel ümbritseva maailmaga ühendavad. Ta mängib arvutis malet, õpib prantsuse keelt, vaatab palju vanu filme, joob liiga tihti ja rohtudega koostarvitamiseks lubamatutes kogustes veini ning omab internetis kontot nimega „thedoctorisin“ (“doktor on sees”).. Niisuguse nime on Anna valinud, kuna töötas enne haigestumist lastepsühholoogina. Nüüd, olles ise haige, nõustab ta veebileheküljel teisi agorafoobiat põdejaid, et kuidagigi säilitada kontakt välismaailmaga. Anna tegevustest kõige ebaharilikum ja ühiskonnale kõige vastuvõetamatum saab raamatu keskse loo käivitajaks. Selleks on läbi kaamera naabrite elude jälgimine ning vaatlustulemuste pildistamine. Lugu muutub pinevaks siis, kui Anna vaatlemisega vahele jääb ja vastasmajas elava naisega kohtub.

Raamatu keel on kaasahaarav, heale kriminullile omaselt paeluv. Siiski ei hakanud romaan lugedes pelgalt kujutluspildi-filmina silme ees jooksma, nagu see hästi kirjutatud raamatute puhul tihti on, vaid tekkis hoopis tunne, nagu istuksin ise keset Anna Foxi tuba ja jälgiksin kõike seal toimuvat, oleksin selles kogemuses füüsiliselt sees. Sellise meeleseisundi suudab lugejas tekitada vaid väga hästi kirjutatud raamat. Täpsemalt – väga hästi inimtajudega manipuleerida oskav autor.

Kuigi tavaliselt mind põnevikud kirjandus- ega ka filmivaldkonnas eriti ei paelu, siis „Naine aknal“ oli tõesti selles žanris kirjutatud tekstidest väga haarav. Lugu ise ehk ei olnudki nii väga hüpnotiseeriv, kuid oli miski, mis ei lasknud raamatut käest panna. Kahtlustan, et see „midagi“ on kirjanik A. J. Finni mahlane keelekasutus ja ilmselt ka Eve Rüteli tõlge, mis oli nii köitev, justkui oleks raamat originaalis kirjutatudki eesti keeles. Lisaks Finni suurepärasele oskusele sõnu ritta seada on raamatut lugedes garanteeritud ka pidev „vau-efekt“, sest vahetpidamata juhtub midagi, mida ei oleks osanud ette näha. Aga eks inimene otsustab ise, kas pidada seda ootamatute ehmatusmomentide virvarri raamatu positiivseks küljeks või liialdatud flirdiks põnevusega.

Teose tagakaanel on tsitaat tuntud Ameerika krimikirjanikult Stephen Kingilt, kes andis raamatule sellise hinnangu: „„Naine aknal“ on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna /…/ See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noir’ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.“ Kingi öeldut arvesse võttes võiksidki seda raamatut kindlasti lugeda inimesed, kes väikest kõhedustunnet nauditavaks peavad.

Olivia Tammisto

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.