Kalamehed, klaasimeistrid ja keel nagu aarete kaart

Kirmen Uribe „Bilbao—New York—Bilbao“

Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, #8-10/2017, 152 lk.

Baski keelest tõlkinud Merilin Kotta

Toimetanud Triinu Tamm

Aastakäigu kujundanud Asko Künnap

Algupärand:

Elkar, 2008

Kirmen Uribe romaan „Bilbao—New York—Bilbao“ on huvitav sissevaade baski kultuuri – inimeste igapäevaellu, elu mustritesse, mis põlvest põlve päranduvad. See on lihtne ja aus mõtisklus vanade lugude ja legendide, aga ka oleviku ja tuleviku üle. Vahepeal tekib siiski küsimus, kas tänapäeval üheks levinumaks standardiks saanud „kirjutamine kirjutamisest“ on alati õigustatud ning kas see mõnikord pelgalt kergema vastupanu teed minemine pole?

„Sama hägusalt, nagu Velázquez näitab maalitava teose kujutist peeglis, tajub lugeja minu raamatus, millist romaani kirjutatakse. Romaan ise ei ilmu kunagi.“ Nii kirjeldab Uribe oma kirjutamisprotsessi, tuues paralleeli Velázquez’i maaliga „Õuedaamid”. Maali objekte võib näha ainult peeglis. Esiplaanil on hoopis kõrvaltvaatajad. Lugejal on veidi keeruline leida rahu, kui romaanis räägitakse romaanist enesest. Tekib igatsus „päris“ romaani järele, mis vahepeal ka erinevate jutustatud lugude killustikuna ilmub, siis jälle kaob. Aga vahest ongi nii põnevam. Alati on ju huvitav kuulata teist inimest, tema tähelepanekuid, ning need ideed, millel elava vestluse käigus oleks oht enne oma kõrghetke vaibuda, leiavad nüüd rahuliku arenguvormi paberil. Lugu siiski on. Koguni mitu. Kirjanik uurib oma kaluritest esivanemate lugu, baskide kalastamistraditsiooni lugu (inimsilmade, mitte tehniliste detailide kaudu) ja baski kultuuri lugu. Ikka ühest tagasihoidlikust, kuid see-eest ausast ja lihtsast vaatepunktist, mille muidu rahulikku kulgemisse tungib vahel mõni väike, aga terav märkus, pisidetail, mis sisaldab endas vihjet terve ajajärgu jaole nukrusele. Loo erinevad hargnemisvõimalused on lugeja ees laiali laotatud. Salapära peaaegu et pole. Kirjaniku kõhklused on välja öeldud ning lugejal ei jää midagi muud üle, kui mõistvalt noogutada, sest kuidas võiks mõista hukka sellist kirjutamislaadi, mis on niivõrd kooskõlas meie ajale omase püüdlusega avatusele, läbirääkimiste abil saavutatavale rahule? Miks mitte heaks kiita romaani, mis vihjab demokraatlikule valitsemiskorrale, kus võimalike otsuste üle arutletakse kenal, viisakalt neutraalsel toonil, kõik kaardid on avatud ning inimesed koosolekulaua taga paindlikud, mõistlikud ja ratsionaalsed? Kellelegi ei tehta liiga. Ainult vahepeal hakkas lugedes igav. Rahu, mis võiks kaasneda kõhkluste jagamise ning lahti kirjutamisega, jäi ebatäielikuks. Probleemidest räägiti, kuid need ei leidnud lahendust.

Kaduv maailm

Kalurite elulaadi kirjeldused on paeluvad, neis on tunda kadunud maailma hõngu. See on kultuur ja eluviis, mis vaid vähestes paikades veel elujõuline on. Kalade käsitsi püüdmine, selle kunsti  pärandamine isalt pojale, põlvkondade jagu ametisaladusi. Koos praktiliste oskustega pärandub ka soov merele minna, merel elada. Lugejale jääb see maailm küll veidi kaugeks, kuigi ei teki kahtlust, et tegu on millegi erilisega ning tundmaõppimist väärivaga.  Vihjamisi tuleb välja, et autorile endale on vanemate maailm kaugeks jäänud, seda mainib ta vaid kahel korral. Isa ei tahtnud, et tema lastest saaksid kalurid, ja rõhutas hariduse tähtsust, teisel korral kuuleme stseenist, milles autor käib sugulastega kalal. Viimased on väga osavad, kuid jutustaja õngekonks püsib tühjana.

Lend

Tänapäeval ei sõideta niivõrd merd, kui reisitakse lennuteel. Mõlemas eluviisis on siiski midagi sarnast, mõlemad on liikuvad, suur hulk aega läheb eikusagil olemisele, kulgemisele kas merel või õhus. Uribe kirjeldab stseene lennukis, üsna tavapärast minimaalse kontakti tekkimist kaasreisijatega, kuid võluv on see, et ta neile juhuslikele pilkude kohtumistele tähelepanu osutab. Tõepoolest on ju eriline, kui ühes ruumis (ja veel pealegi kõrgel pilvede kohal!) peavad seitse tundi viibima täiesti erinevate taustade ja lugudega inimesed. On ju huvitav, kuidas need inimesed omavahel suhestuvad, juhul kui peaks tekkima vestlus. Kirjanik loeb reisides teda paeluva baski arhitekti poja päevikut, tähelepanekuid esimesest reisist New Yorki. Mõjuv on stseen, kus arhitekt Bastida poeg Ricardo kirjeldab, kuidas hotelli liftis on härradel komme naisterahva sisenedes kübar peast võtta, kuid ükskord olid tema ja ta isa ainsad, kes kübara peast võtsid, sest sisenenud naisterahvas oli mustanahaline. Tervet raamatut täidavad väikesed tähelepanekud inimeste isiklikest eludest, mis kajastavad ka suuremat ühiskondlikku narratiivi. Väga hästi sobib seetõttu romaani alguses olev Elias Canetti tsitaat: „Räägi isiklikel teemadel, räägi nendest, muu ei ole oluline. Ära tunne häbi. Avalikke teemasid kajastavad ajalehed.“ Isiklikud teemad võivad anda olulise lisapilgu ka ühiskondlike protsesside toimumise mehhanismi.

Rahvus ning perekondlikud sidemed

Kaks teemat, mis on teoses kõige olulisemad ning seovad niidina kõiki väikeseid jutustustefragmente, millest raamat kokku on pandud, on baski rahvuse küsimus (ja üleüldse väikerahvaste küsimus!) ning perekondlike sidemete olulisus. Autor imetleb traditsioonide ilu. Kauneim näide on ilmselt saksa klaasimeistritest isast ja pojast, kellelt Cambridge’i ülikool oli tellinud õppe-eesmärgiks suures koguses klaasmudeleid haruldastest taimeliikidest. Isa ütles, et poeg oskab klaasikunsti juba temast paremini, sest kunst täiustub iga järgmise põlvkonnaga. Teosest kumas läbi, et väikesed rahvad on nagu perekonnad. Selleks, et mitte ära kaduda, peab kokku hoidma ning oma kultuuri ja traditsioone väärtustama.

Raamatust leiab ka armsa sissepõike Eestisse, Käsmusse. Kirjanikud ja luuletajad väikeses maamajas metsa vahel, lugusid jutustamas. Loodusteadlane Fred, kes tahtis  kunagi ka kirjanikuks saada, kuid ei tihanud. Tema, kes teab linnulaulust kõike, mida teadma peab, kuid ise ei laula.

Keel nagu aarete kaart

Üks kaunemaid kujundeid raamatus on seotud baski keelega, mille kohta äsja kohatud välismaalane olevat kirjanikule öelnud, et „teie keel on nagu aaretekaart. Kui jätta kõrvale kõik teised tähed peale x-i, tekib tunne, nagu liiguksid mööda rada, mis viib varanduse juurde.“ Baski kultuur ning rahvustunne on tihedalt seotud just keelega. Samas valitseb Uribe sõnul sealses kultuuris väike alaväärsuskompleks just seetõttu, et kirjandusklassikat on baski rahval võrdlemisi vähe, samas kui suuline pärimus on pika ajalooga ja mõõtmatu.

 

Tegemist on armsa ja kodutundest pakatava kirjandusliku rännakuga baski kultuuri ning sealsete inimeste eluseikadesse. Sarnaselt Hispaania ja Ladina-Ameerika proosaga on siingi tunda ikka ja alati elu saatvat poeetilisust. Nähakse ilu väikestes asjades, elu paratamatuses ja kõiges inimlikus. Hinnatakse lihtsust ja loomulikkust. Eestlasele võib see raamat olla hea ja huvitav lugemine: usun, et meie rahvuslikul teadvusel on baskide omaga päris mitmeid kokkupuutepunkte ning Uribe raamatust võib leida liigutavaid äratundmishetki.

Marta-Liisa Talvet

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.