Väikluse suur vari

Maksim Gorki „Väikekodanlased“ Draamateatris

Esietendus 16. märtsil 2018

Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)
Kunstnik Arthur Arula (külalisena)
Videokunstnik Emer Värk (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Tõlkinud Sven Karja, Ernst Raudsepp ja trupp

Osades Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk (külalisena), Marta Laan, Lauri Kaldoja (külalisena), Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena).

Kui miski on siin ilmas kindel, siis on selleks see, et inimesed ei muutu mitte kunagi. Väidet tõestab Maksim Gorki „Väikekodanlased“, mis pandi paberile aastal 1901, kuid on 2018 täpselt sama ajakohane kui 117 aastat tagasi. Sõltumata riigikorrast või sellest, kas aastavahetusel jäi hümn ära või mitte, leidub siin ilmas siiski kangekaelseid noori, traditsioonidest kinni hoidvaid vanainimesi, parastajaid, kadetsejaid, teesklejaid, kuid neid kõiki ühendab sisemine headus, isegi siis, kui seda välja ei näidata.

Lavastaja Kertu Moppeli tõlgendus Gorkist on kõike muud kui tavaline. Teatritüki esimestel minutitel siseneb vaataja peaaegu mugavustsooni, nähes enda ees idüllilist aadliperekonda revolutsioonieelsel Venemaal. Seejärel prantsatab vaatajate ette aga karm reaalsus ja tegelaskujud, kellega kõik leiavad vähemalt midagi ühist, isegi siis, kui nad ei taha seda endale tunnistada. Selgeks rääkimata jäänud probleemide ja generatsioonidevaheliste lahkhelidega tülitsev pere, mille keskmes rullub lahti solvumiste jada, tekitab omamoodi efekti, mida Moppel targu ei suuna. Pigem jäävad etenduse ajal tõstatatud küsimused vastamata ning eesti teatrile omane „hõbekandikuefekt“ puudub.

Sellel põhjusel draamateatri „Väikekodanlased“ vaatajate tšakraid ei ava, pigem sulgeb, kindlustades need halli toruteibiga. Mitmetahulised vead ja sõnad, mida tagasi võtta ei saa, muutuvad vaatajale ilmsiks. Vanemate poolt „laste pähe istutatud“ perekonnasisene kadedus, õelus ja ootused muutuvad täiskasvanuks saades nende identiteedi osaks. Heal juhul ei pandagi seda tähele, kurvema stsenaariumi korral taipab indiviid lõpuks ise, et teda on vormitud kellekski teiseks.

Samas on Gorki teoses osaline süü ka noortel. Kergesti mööduv vaimustus ja elujoovastus on vaid paar näidet, miks hetkel ajel tegutsemine neile omane on. Sellegipoolest ei taha ei noored ega vanad kuulata tõtt, mida antud näidendis jagab joodikumainega surnumatja, kes ainukesena keeldub nõustumast fenomeniga „mujal on rohi rohelisem ja taevas sinisem“. Nii selgub Moppeli tõlgenduse sisukus ‒ lavastus annab ülevaate ühe pere moraalsest laostumisest, mille käigus kaotavad omavahelise usalduse nii täiskasvanuikka jõudnud lapsed kui ka vanemad. Sellele vaatamata ei lakka perekond olemast ning järele jäävad vaid tühjad kujud, mis vastutavad avaliku arvamuse eest.

Milliste tunnetega teatrikülastajad sellelt etenduselt lahkuvad, on igaühe enda teada. Mina mõistsin, et Eestil oleks vaja rohkem julgeid arvamusi, rohkem mündi teist külge, isegi siis, kui sellega kaasneb joodikust surnumatja maine. On ilmselge, et Gorki suudab ka 2018. aastal pöörata peegli ühiskonna murekohtade poole, sest neli aastat pärast teose valmimist algas Venemaal revolutsioon. Huvitav, mis siis küll 2022 toimuma hakkab… (Khm-khm, tselluloositehas?)

Anna Maria Rüütmann

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.