„Krdi loll lind“ ehk Tšehhovi „Kajakas“ unplugged, Aaron Posneri sulest, Taago Tubina prisma läbi.
Tõlkija: Erkki Sivonen
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois
Valgustuskunstnik: Mari-Riin Villemsoo
Liikumisjuht: Raido Mägi
Osades: Martin Mill, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Klaudia Tiitsmaa või Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Ringo Ramul, Janek Vadi ja Andres Tabun
Esietendus 7. oktoobril 2017 Ugala teatris
Miks kõige tähtsamad on elus
küsimused millel pole vastust
Kas armastus peab olema valus
ja miks ei armastata vastu
Millal lõpeb kunst ja algab elu
ja millal lahti lasta aeg
Miks kirglik süda valis sinu,
kajaka, kel lennata on vaev
Kas üldse elus olla veel
Miks iga päev on nagu teine
Kas peale absurdismi midagi on veel
või muudki on teha antud meile
Mis peamine, pea meeles, kui õnne leida tahad,
kui sa kedagi armastad, siis ära lase teda maha
„Krdi loll lind” on tänapäevaste vahenditega jutustatud aegumatu lugu, kus on olemas eksistentsiaalsed probleemid, armukolm(neli)nurgad ja segased suhted vanematega. Pealtnäha on lugu lihtne, lavastatakse ühte näidendit, mille peaosas on imekaunis naine Niina. Ta armub teisse mehesse, kuigi on Kossi (peategelane) naine. Teatri abitööline Maria seevastu armastab Kossi rohkem kui elu ennast. Samas on armusuhted alati keerulised ning seekord veel eriti, sest Niina uueks silmarõõmuks saab tema endise mehe ema Emma silmarõõm kirjanik Trigorin. Koss kannatab meeletuid hingevalusid, kuid ta ka liialdab nende välja näitamisega meeletult, et näidata emale, et ta kannatab. Ema peab tundma end süüdi poja hingevalus.
Viimases hädas tahab Koss Niinale armastust avaldada, tappes kajaka kui tema armastuse suuruse sümboli. Niina võtab seda hoopis tema vabaduse piiramisena, et Koss lasi taevast alla midagi kaunist, liuglevat ja vaba. Ta tunneb end kajakana ja teeb selle sümboli ka vaatajale puust ja punaseks: „Mina olengi kajakas.”
Ugala teatri väike saal on selle lavastuse jaoks ideaalne ruum, piisavalt intiimne, et tunda end ka tagumistes ridades osana laval sündivast, kuid jättes ometi veidi hingamisruumi publiku ja laval valitseva noaga lõigatava pinge vahele. Taago Tubin suutis tuua loo lavale nii, et oli huvitav vaadata, kuidas jutustatakse tuttavat Tšehhovi „Kajakat”, kuid täiesti teiste vahenditega. Tänapäevane versioon oli lihtsustatud kujul, kuid selle tulemusena ka väga kontsentreeritud, kõik kõige pingelisemad ja tundeküllasemad momendid olid olemas ja mustvalgelt selged.
Näitlejatöö koha pealt märgin ära Klaudia Tiitsmaa, sest tema võime ümber lülituda on fantastiline ja näitlejanna rollide iseloomude lai ampluaa annab märku ka pidevast töökusest ja suurest andest. Näiteks lavastuses „Erakordselt heatahtlik mees“ mängis Tiitsmaa tujukat teismelist ja kogu tema energia oli nii teine, et ei oskaks isegi öelda, et tegu on sama inimesega. Ta on laval meeletult võluv ja täiesti aus.
Merle Palmiste mängis taas sarnast rolli nagu talle ka Draamateatris palju pakutakse: edukas eneseteadlik naine. Seega ega tal ei jäänudki palju muud üle, kui mängida seda samamoodi, nagu mängis ta „Eesti matuses“. Roll oli mängitud suurepäraselt, kuid talle ei antud võimalust näidata, et ta ka midagi muud oskab.
Peategelast mänginud Martin Mill säras minu jaoks eriliselt esimese vaatuse lõpus ja teise alguses, oli näha, et ta ise nautis suure ahastuse mängimist, mis on tolle loo jutustamise juures tohutult oluline.
Vahest mul lihtsalt vedas etendusega, mida ma vaatama sattusin, aga publik läks mängituga väga hästi kaasa ja tekkis kirjeldamatu sünergia, mille kogemise pärast soovitaksin kindlasti minna võimalusel lavastust vaatama. Muidugi on tagasisidet igasugust, kuid igaüks leiab sellest lavastusest endale seda, mida ta sealt otsib. Samastumist, vastuseid alateadlikele küsimustele või segadust, täpselt nii, nagu parajasti vaja on, seega nagu ütleb Andrus Kivirähk raamatus „Maailma otsas“: oli hea õhtu teatris, „sai nutta ja naerda“.
Karoliine Pruul
