Tammsaare kui arvutimäng „The Sims”

NUKU teatri Noored hinged”

Autor Anton Hansen Tammsaare

Dramatiseerija Helena LäkseventDetails

Lavastaja Mirko Rajas

Kunstnik Rosita Raud

Helilooja ja -kujundaja Markus Robam

Valguskunstnik Emil Kallas

Liikumisjuht Hanna Junti

Laval Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk ja Sander Roosimägi

Esietendus 30. septembril 2018

Anton Hansen Tammsaare 1909. aastal kirjutatud armastusnovell Noored hinged” kirjeldab noorte üliõpilaste tundemaailma. Tammsaare kirjutaski novelli oma ülikooliaastatel. Enne NUKU teatri lavastuse nägemist ei osanud ma näha Tammsaaret mäslevate tunnetega noorena. Tammsaare oli minu jaoks Viru keskuse ja Solarise vahel istuv kaalutleva olekuga kirjandusklassik, kes pargis patseerivaid noortekampasid kriitilise pilguga jälgib. Lavastuse nägemine andis lootust, et ka andekamad meist elavad läbi vastakaid emotsioone ning ei kõnni vaid mööda teada-tuntud rada.

Laval toimuv meenutas mängu The Sims”. 21. sajandi arvutimängu on veider tuua võrdluseks sajand varem kirjutatud näidendile, ent tänapäeva noored hinged elavad samasuguses mängus. Ajastutruud kostüümid võivad petta, kuid seda vaid hetkeks. Kui näitlejate kantavad kübarad vahetada nutitelefonide vastu, võiks lavastust pidada kaasaegseks noortelavastuseks.

Lapsepõlves Simsis perekonda luues oli pea täis põnevaid ideid sellest, kuidas mäng kujuneda võiks. Võim muuta virtuaaltegelaste elu täpselt oma tahtmise järgi tekitas veidra sõltuvuse. Niimoodi nendega mängides võis kuluda tunde ja tunde. Kuus näitlejat mängisid Noortes hingedes” oma suhetega samamoodi, nagu lapsed arvutis kujutletavate inimeste omavahelisi suhteid kujundavad. Simsi mängides tekkis sellest kõigest küllastumus. Ajapikku jõudis kohale arusaam, et mängul ei ole kindlat lõppu nagu Monopolil või Tsirkusel. Äratuntava võidu või alistumise puudumine muutis mängu kurnavaks. Mis alguses oli lõbus, muutus hiljem lõputuks kassi ja hiire mänguks. Armastusega mängimine tekitab elevust, kuid see kaob arusaamaga, et selline ongi päriselu. Inimesed võivad üksteise elusid drastiliselt muuta ning virtuaaltegelaste asemel suhetega mängides kaob hetkeks elust reaalsus. Ühel hetkel on keeruline pärisellu naasta, kui pikka aega on see kõigest mäng olnud.

Getter Meresmaa Aino tegelaskuju mõjus alguses võltsilt. Ülepingutatud lavanaer ja naiivne tütarlapselikkus. Hiljem tundsin muutust mängu õhinaga alustanud Aino jõudis teiseks vaatuseks sellest ära tüdineda. Võimalik, et tegelase algne käitumine ei olnud näitleja jaoks tervenisti läbi töötatud ja selle tõttu ta kõigest näitles. Teises vaatuses elas aga tunded ise läbi. Mänguliste suhete keerdkäigud hakkasid muutuma rusuvaks, sestap oli teises vaatuses teda palju meeldivam jälgida. Natuke rohkem oleksin soovinud aru saada Mart Müürisepa kehastatud Karl Raiesmiku motiivist. Oli ta armunud ainult Ainosse? Millised tunded tal Õie vastu olid? Selle eest mõjus Doris Tislari tegelane väga naturaalselt. Näitleja ei pidanud vajalikuks tundeid kordades suuremaks mängida. Ehk oli näitlejate rolliloome süžeega kooskõlas ning lavastajapoolne ettekirjutus?

Tunnete virvarri laval tegi veelgi keerukamaks detailne lavakujundus. Puitmööbel, raamatuvirnad ning suured kollakad paberilehed laes tekitasid tunde, nagu ei oleks suudetud jõuda ühisele otsusele lavakujunduse osas. Sisuka sõnalise osaga sümbioosi tekitamiseks oleks võinud jätta lavakujunduse minimalistlikumaks ning kasutada rohkem lava risti läbivat paadisilda”. Sild pakub palju lavastuslikke lahendusi, mis vaid osaliselt ära kasutati. Ebaselgeks jäi paadisilla reljeefi muutmine oli see kooskõlas tegevustiku muutumisega?

Dramaturgia oli oskuslikult muudetud haaravaks nõudlikule teismelisele ning mõtteainet jagus ka neile, kes aastaid erinevatele teatritükkidele kaasa on elanud. Õigemini kõigile, kes midagi või kedagi armastavad. Minu kui 17-aastase jaoks oli naljakas astuda niivõrd mõteterohkesse dialoogi sajanditaguse tekstiga. Minu ootused olid midagi hoopis muud. Ootasin venivat ja keerukat vestlust, kus suuremad sõnad kummutatakse vähemolulise kirjeldusega kellegi tunnetest. Vastupidiselt ootustele oli kõik tempokas ning ma oleksin koguni soovinud pikemaid pause, et mõtteid koguda ning lasta neil hetkeks end minema kanda. Peale etendust aga sain oma mõtetega väidelda, panemata tähele veeloike tänavatel ning vihma, mis mulle hiljem nohu andis.

Heneliis Notton

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.