Intervjuu Armin Kõomäega

IMG_20150927_214608

Armin Kõomäe romaan „Lui Vutoon“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Armin Kõomäega.

 

 

Miks pidasite oma teoses „Lui Vutoon“ peategelast kujundades just turundusjuhi vaatenurka põnevaks?

Mul oli vaja ametit, mis oleks viimase poolsajandi jooksul maailma kõige rohkem mõjutanud, ning millest poleks inimesteta maailmas mitte mingit kasu. Turundusjuht tundus mõlemale kriteeriumile vastav.

Olete intervjuus ERR-ile öelnud, et moondasite end „Lui Vutooni“ peategelaseks ja elasite justkui paralleelmaailmas terve loomeperioodi vältel. Kui palju on peategelases Teie tegelikku isikut?

Üsna vähe. Eriti alguses. Ma nii käpardiks ennast ei pea. Kuigi ei saa öelda, et Luil leidlikkusest puudu jääb. Leidlikkus on muidugi turundusjuhile tavapärane omadus. Aga mida aeg edasi, seda rohkem kõlavad Lui tähelepankutes mu enda äratundmised. Mõndade lugejate meelest mõtlebki Lui lõpupoole enda vanuse kohta liiga täiskasvanulikult. Autorina olin sellest „ohust“ teadlik, kuid arvasin, et kui üks noor mees peaks ihuüksi pool aastat maailmas hakkama saama, siis on tal sadu kordi rohkem aega sellesama maailma peale mõtelda. Ja nii need arusaamised siis küpsevadki kiirmeetodil. Nagu inkubaatoris, segajateta.

Kumba on Teis rohkem – ettevõtjat või kirjanikku? Või hoopis kunstiarmastajat?

Mulle ei meeldi ennast sedaviisi määratleda. Selleks, et olla ettevõtja, peab olema vähemalt ettevõtlikkust ja tahet. Et kirjutada, peab olema vähemalt lugu ja tahet. Kas konkreetne ettevõtmine või kirjatükk õnnestub või mitte, seda mõjutab juba nii suur hulk muid faktoreid, et enese jäik määratlemine ärimehe või kirjanikuna teeks minu puhul ainult kahju. Näiteks paneks peale pinged, mida ma ei vaja. Ma hindan väga kõrgelt vabadust, sealhulgas tegutsemisvabadust ja sellega kaasas käivat tegutsemislusti. Kui ma hakkaksin ennast tõsimeeli kirjanikuks pidama, lõppeks asi arvatavasti halvasti.

Olete maininud saates „Plekktrumm“ oma mõningaid Eesti lemmikautoreid, kuid millised välismaa teoseid või kirjanikke tõstaksite esile?

Grupeeriks kultuuri järgi. Vene: Platonov, Sorokin, Dovlatov, Tšehhov, Dostojevski. Saksa: Mann, Kehlmann. Prantsuse: Houellebecq, Celine, Flaubert. Briti: Fowles, McEwan. Ameerika: Vonnegut, Bukowski, Roth. Ladina-ameerika: Llosa. Poola: Szymborska, Milosz.

Kui peaksite valima ühe laulu, kirjeldamaks Teie viimast romaani, siis mis laul see võiks olla?

David Sylvian „The day the Earth stole heaven“.

Küsis Andrea Annus.

Andrea arvustust Armin Kõomäe romaanile „Lui Vutoon“ loe siit!

Vastuseid „suurtele“ küsimustele?

lui-vutoon

Armin Kõomägi „Lui Vutoon“

Tuum, 2015, 288 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Kujundanud Hannes Uit

 

 

Mis saab siis, kui maailmast on kadunud kõik inimesed peale sinu? Just sellisest olukorrast leiab end noor turundusjuhi kohale pürgiv Lui Vutoon. Töövestlusele läbi ebatavaliselt vaikse Tallinna vändates ei oska ta veel midagi kahtlustada. Jõudes aga inimtühja Ülemiste keskusesse, hakkab Lui vaikselt mõistma, et tema ümber ei viibi tõesti ühtki hingelist.

Üha kasvav hirm ja olukorra mõistetamatus kruvivad juba teose alguses pinget. Päeviku kujul avaldatud jutustus avab paljude peas mõlkunud ideele „Kui ma oleksin ainus inimene maailmas …“ ühte võimalikku versiooni. Esmapilgul mitte nii terane noormees saab tunda inimeksistentsi suuri küsimusi uuel tasemel – küsimused elu eesmärkide ja olemise tegeliku tuuma kohta omandavad raamatus teise dimensiooni. Pole enam „meid“, vaid „mina“. Kuhu kõik kadusid ja miks see juhtus on vaid mõned küsimused, mida Lui ootamatult täiskasvanulikul moel filosofeerides lahkab.

Ometi näib ehk suuremaks probleemikski olevat üksindus, mida autor osavalt läbi erinevate seisundite teose vältel välja toob. Sellega võitlemise vahenditeks on nii mõtete väljalülitamine autoga sõites kui ka rassimine kaubanduskeskuse toiduosakonnas, mis lehkab tähtaja ületanud toodete tõttu, kuid nendest veelgi olulisemaks osutub silikoonist seksnuku tavainimeseks kujutlemine. Ülepeakaela armumine elutusse, kuid veatusse naisolendisse on meeletult intensiivne ning täidab valitsevat tühjuse tunnet noormehe sees. Pühendumus, millega Lui teda riietab ja nuku oletatavatele repliikidele vastab, on kurb, aga ka koomiline.

Tegelikult leidub teoses üldse palju koomilist. Neid kordi, mil lugedes nii ühistranspordis või kohvikus naerma pahvatasin, oli mitmeid. Ühest küljest leidub raamatus situatsioonikoomikat, kuid tähelepanuväärsed on ka autori loodud kujundid, olukorrakirjeldused ning sõnastus, mis oma aususes rabavad ja sageli laginal naerma ajavad. Ulmelisele situatsioonile humoorikate elementide juurde kruvimine annab jutule juurde justkui lisahoogu. Kõikide-võimaluste-maailma aspekt on juba iseenesest põnev, kuid teos on nauditav ka lihtsa tekstijälgitavuse poolest.

Igas mõttes vabad, justkui sülle kukkunud aeg ja ressursid, pakuvad lõputult võimalusi, mida noormees mitte alati ei kasuta. Lui teeb kohati siiski inimestele omaseid kammitsetuid valikuid, lubades järgmisel hetkel aga endale kõike – loogiline, kui viibid maailmas üksi. Võib-olla hoiab teda kohati tagasi lootus, et kõik võib normaliseeruda juba järgmisel päeval või et iga hetk võib keegi saabuda. Aga kas keegi siis saabub? Eks lugedes selgub 🙂

Andrea Annus

Andrea intervjuud Armin Kõomäega loe siit!

Idamaine pärl balletitaevas

bajad

Libreto ja originaalkoreograafia: Marius Petipa, Sergei Hudekov

Muusika: Ludwig Minkus

Uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja: Toomas Edur

Lavastaja assistent: Jevgeni Neff (Venemaa)

Dirigendid: Risto Joost, Lauri Sirp

Kunstnik: Peter Docherty (Inglismaa)

Valguskunstnik: Tiit Urvik

Osades: Nikia, bajadeer: Nanae Maruyama , Alena Shkatula; Gamzatti, radža tütar: Luana Georg, Ekaterina Oleynik, Ksenia Seletskaja; Solor, sõjamees: Anatoli Arhangelski, Denis Klimuk, Maksim Tšukarjov, Sergei Upkin; Kuldne templijumalus: Jonathan Hanks, Bruno Micchiardi, Sergei Upkin

 

 

„Bajadeeri“ ehk India templitantsijat tuntakse kui üht ballettide kuningannadest.  Originaalis Marius Petipa seatud koreograafia ja Ludwig Minkuse muusika on lummanud publikut juba pea 140 aastat, loo keskmeks kaasahaarav võitlus armastuse nimel.  2013. aastal esietendunud Toomas Eduri seatud lavastuses sai originaalis neljavaatuseline teos kahevaatuseliseks, eemaldati mõned tantsud esimesest kahest teosest ja suur osa teisest vaatusest pühendati kuulsale „Varjuderiigi“ stseenile.

Templitantsija Nikia ja sõdalase Solori armastus teineteise vastu ilmneb veidi pärast kardinate lahtirullumist. Nende kiindumus on aga keelatud ning seda püüavad takistada võimas ülembrahmaan, radža (India vürst) ja tolle tütar Gamzatti. Salasepitsuste tulemusel leiab Solor end paaripanduna Gamzattiga, kuid hoolimata naise pingutustest, libiseb üle sõdalase näo värske abikaasaga tantsides tihti kurblik vari. Kurbusest saab aga ahastus ühes meeletu igatsusega, kui Nikia julmalt tapetakse. Solor mässib end valu vältimiseks lohutava oopiumi embusesse, jõudes nõnda varjude maailma, kus  kohtub taas tantsijatariga. Balletti lõpus heidab Solor hinge, jäädes alatiseks Nikiaga teispoolsusesse – seepärast lahkub ka vaataja ehk mõneti lootusrikkamana.

Sergei Upkin ei paistnud Solori rollis silma ainult väga hea liikuvuse ja tehnika vaid ka tohutult ilmeka esituse poolest ning iga väljapeetud liigutus väljendas kiindumust Nikia vastu. Nanae Maruyama köitis Nikiat kehastades tähelepanu neiuliku, rafineeritud ja õrna tantsustiiliga, jättes hapra, kuid kirgliku mulje stseenis, kus püüdis Gamzatti haavata. Seevastu väga naiselik ja enesekindel Luana Georgi esitus Gamzattina vürtsitas kolmnurga dünaamikat, tuues välja terava kontrasti Nikia ja enda tegelaskuju vahel. Lavastuslikult nauditav idamaine lugu pakkus lisaks koreograafilisele silmailule ka kaunist helipilti, mille eest hoolitsesid mängleva kerguse, kuid ülima täpsusega Risto Joosti juhtimisel Rahvusooperi orkestrandid. Tähelepanuta ei saa jätta ka inglise päritoluga Peter Docherty eksootilist ning rikkalikku lavakujundust, mis ehtis oma külluslikkusevaibaga kogu etendust.

Kui aga unustada grandioossete esituste, pitsivahu ja kullaehteis dekoratsioonide unelm, jääb kõlama romantiline lugu üksteisele jäägitult pühendunud armastajatest. Ja armastus on selles teoses igavene.

Andrea Annus

Fine5 „…and Blue“

Lavastajad ja koreograafid: Tiina Ollesk, Rene Nõmmik                  fine5

Tantsijad: Helen Reitsnik, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Tiina Ollesk, Olga Privis

Muusika: Taavo Remmel, Virko Veskoja

Valguskujundus: Airi Eras

Tehniline teostus: Priidu Adlas

Kostüüm: Epp Kubu

Visuaal: Rain Saukas

Kaasprodutsent: Vaba Lava

Eesti teatriauhindade Aasta Tantsuauhinna laureaadiks pärjatud Fine5 trupi etendus „…and Blue“ on mõtteliseks järjeks Olleski ja Nõmmiku 2013. aastal esietendunud lavastusele „…and Red“.

Üksindus, soolokarjäär, tiimist lahtirebimine – need lood jutustati publikule läbi liikumise, emotsioonide ja pauside. Kuue eripalgelise tantsija vahelised konfliktid kõikusid empaatia ja konkurentsi piiridel ning nende mõistete ootamatu sarnasus paljastus – kusjuures jäi silma Fine5 omapärane käekiri. Intensiivne ja nauditav kehatöö jättis sügava mulje, tõmmates vaataja lõplikult oma kütkeisse ning hoides teda seal etenduse lõpuni.

Lavastuse suurim õnnestumine oli muusika ja koreograafia kokkusobivus. Taavo Remmeli ja Virko Veskoja looming kulges liikumisega ühteaegu sümbioosis kui ka ehtis helikooslustega laval toimuvat, juhendades sellega emotsioonide virvarri. Tirides kasvõi korraks välja reaalsusest, lastes siiski hingata sisse ja välja, viis etendus publiku teatavasse transsi.

„Sa oled see, kellest sa iseenda teed.“ Lause siugles mu peas ringi ja süvenes ühes isoleeritud, vaid endale keskendunud soololiikumistega aina rohkem. Kuigi kõik tantsijad proovisid eralduda grupist ja astuda oma teed, ei õnnestunud see täielikult kellelgi ning sõltuvus sotsiaalsusest, toest ja sõprusest jäi võitluses selgelt peale. Tiim püüdis eraku kinni, surudes talle siiski peale ühiseid raame, kuid mitte alati sõpruse põhiselt – vahest oli see viis, kuidas konkurent kõrvaldada? Instinktidele järgnemine ja näilise tahtevabaduse võidutsemine põgeneja näol sai küll tagasilööke, kuid viie inimese püüdlus absoluutsele iseseisvusele säilis.

Alles etenduse lõpus tuli mängu sinises valguses kuues liige, kes kehastas hirmu ja soovi sellest vabaneda. Sel hetkel ühinesid kõigi kartused ning üksildustunne ja tantsijad olid justkui koos üksi; võib-olla tundis keegi publikustki seda ühist eraldatust. Inimkonna levinumaid hirme – täieliku üksinduse kartus – pani seega punkti loole võitlusest iseenda ja ühiskonnaga.

„…kas neelab mind või siis paiskab õhku“ laulab Vaiko Eplik loos „Sinu jälg“ ja mulle tundub, et see lavastus suutis teha korraga mõlemat.

Andrea Annus

Ootusest ja lumest

kiri-kodust

 

Carolina Pihelgas “Kiri kodust”

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 74 lk.

Kujundaja: Maris Kaskmann

 

 

Luule – sõnamängude, üllatuslike mõttekäikude ja mitmetähenduslikkuse maa hõlmab endas tihti oskust öelda väheste sõnadega palju. Samuti võlub mind selle žanri juures võimalus tõlgendada kogumikus peituvaid ideid, lugusid mitmel erineval viisil. Juba intervjuust selgus, et minu mõtted teosest on käinud autori omadest kohati teistel radadel, aga võib-olla polegi vaja selles valdkonnas lugejana päris naelapea pihta tabada? Või ma eksin?
Minu jaoks kumas kogumikust läbi suur ootus mingi etapi lõpust, et saaks tulla muutused – igatsus uue aja, värskete tuulte järgi nagu selgub ridadest „Tahta ei oska midagi, ainult/oodata. Kaua enam ei lähe,/ puuoksad võtavad värvi, jõgi/ hülgab jää. Rebida end lahti/ ja istuda selle teadmisega maha, /esimeste rohulibledeni.“ Olulist rolli seejuures mängisid ka liikuvus või seisak – mõlemas olukorras, nii klaasistunud pilgul aknast välja vaadeldes või teekonnal, mis silme ees kangastusid, keerlesid mõtted ootuse ümber. Unistused muutustest tundusid aga vahel täiesti elu seiskavat ja panevat järele mõtlema – aga sööstaks kogu täiega edasi, kohe? Miks mitte! Ometi see hetk päriselt ei saabunudki.
Soojus koos äratundmisrõõmuga, mida see kogumik pakkus, ilmnesid minu jaoks tegelikult alles keskel. Lisaks sellele, et kodu on tähtis ja armas paik, jäi mulje, et autorile on see seotud väga tugevalt just elu alguse ja lõpuga. Seejuures käis teosest mitu korda läbi võõrandumise ja lahkukasvamise teemad, millega samastusin: „Nojah, puud on kõrgemad/ ja me suhtleme ka teistmoodi, aga muidu oleks/ kõik justkui varem. Ainult need kivid, mis/ sadasid otse taevast meie kunagisele haua-/ platsile, vot need ei lähe tõesti meelest.“ Samas ei jäänud distants alati lõplikuks – mälestused ju jäid. Järgnev salm tekitas aga tunde, et need ongi minu meenutused: „Need on kellegi teise mälestused./ Mõte suvepäevast, järeleandmatust/ leitsakust, ristikupunast. Ehk ei/ olegi vabadusel lõhna. On ainult/ paar tobedat nalja hiljem kalda peal,/ rammestus, päikeselaigud silmalaugude/ taga – ja siis tagasipöördumine,/ sõnatu üksiolek.“ Ja ma tundsin ise kõiki neid lõhnu, nägin seda päikesepaistet ning katsusin külma lund – mõnesõnalised olukorra/aastaaja kirjeldused tõid selle kogumiku niivõrd palju lähemale.
Mõnigi kord oli mõtiskleja kodus, kuid mõtetega hoopis kaugemal. Eks sealt saigi alguse välismaa seikluste mulje minu peas. Lisatõuke sain salmist: „…vahetada/ telefoninumber; elukoht;/ kirjutada võõras keeles,/ vormida suu tema klusiilide järgi,/ võtta omaks tema tobedad võrdlused.// Tihke aktsent/reedab su niikuinii. Võib-olla loodad,/ et keel unustab su. Ehk lõpuks unustabki.“ Kaduda, sulanduda, ära haihtuda kodu lähedal või kaugel (nagu juhtub ka teose kõige olulisema sümboli lumega) tabab mõtisklejat ka teose keskel. Impulsiivne soov saada õhust kantud, minna mujale, kust saadetakse kiri tagasi koju, lõpetabki selle loo.
Lõpetuseks vast mu lemmikfraas, mis lihtsalt jääb kummitama: „Võiksid varjuna alla puude/ vahele libiseda, kadudagi, aga toast/ kostuv muusika hoiab miskipärast sind/ tagasi – need kauged noodid poovad/ sind vaikselt jälle olemise külge.“

Andrea Annus

Andrea intervjuud Carolina Pihelgasega loe siit!

Intervjuu Carolina Pihelgasega

Pihelgas

Carolina Pihelgase neljas luulekogu “Kiri kodust” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Carolinaga.

 

Foto autor: Bach Máté

 

2014. aastal andsite välja luulekogu ja ning Konstantinos Kavafise „Kogutud luuletuste“ tõlke, samuti tegelesite koos Hasso Krulliga luuletõlkimisega (http://luulet6lgendus.blogspot.com). Mida toob aasta 2015?
Mõlemad raamatud küpsesid tegelikult üsna kaua. „Kiri kodust“ esimesed tekstid valmisid 2012 hilissügisel, Kavafisega hakkasin tegelema veelgi varem. See, et need kaks raamatut enam-vähem samal ajal ilmusid, on osalt juhus. Samas on nad tihedalt seotud – Kavafis on päris kindlasti mõjutanud minu tekste ja see, kuidas ma ise kirjutan, on mõjutanud Kavafise vahendamist.
Sel kevadel on ilmumas minu ja Hasso Krulli koostatud radikaaltõlgete kogumik Marie Underi „Sonettidest“. Palusime viiekümnel eesti luuletajal uuesti kirjutada ühe Underi soneti, tuua see tänapäeva luule keelde. Tulemuseks on läbilõige eesti luulest anno 2015, tõeliselt uhke ja kirju kompott peaaegu kõigist võimalikest kirjutamisviisidest.
Tõlkimisega tegelen üsna järjepidevalt, samuti olen alustanud uue luulekogu kirjutamist.

 

Teie luulekogus „Kiri kodust“ võib leida midagi kõigist aastaaegadest. Milline on Teie lemmik aastaaeg ja miks? Kas see inspireerib Teid kuidagi eriliselt?
Selles luulekogus on mitmeid tekste, mille taustaks on talvised maastikud, lumi. Mu enda jaoks pole küll tegu aastaaja-luulega, pigem on talv selles raamatus teatav karge, jäätunud olek; tumm ja liikumatu asjade seis. Ja lumi on nagu mälestuste ja möödunud aja arhivaar, kes talletab kõik jäljed.
Kõik aastaajad on toredad. Praegu ootan küll juba kevadet 🙂

 

Noorte kirjanduse väljaande „Värske Rõhk“ peatoimetajana oskate ehk kõige paremini hinnata, kas noori kirjanike on Eestis piisavalt ning kuidas julgustada noori oma mõtteid paberile panema?
Noorte loomingulist eneseväljendust, olgu selleks siis teater, muusika, kunst või kirjandus, tuleks alati julgustada. Samas ei tähenda see, et kõigist peaksid saama kunstnikud, kirjanikud jne – see tee on pigem vähestele. Aga loovus ja loomingulisus aitavad maailma mõtestada, rääkimata sellest, et pillimäng või joonistamine on palju nauditavam ajaviide kui tuimal pilgul teleka vahtimine.
Värskesse Rõhku saabub kaastöid päris palju ja püsival hulgal. Nii et noortest kirjutajatest ei tundu puudust olevat. Küll aga tekib mõnikord kahtlus, kas noor autor enne kirjutama asumist ja ajakirja kaastöö läkitamist on ikka võtnud vaevaks midagi üldse lugeda. Siiski, viimase paari aasta jooksul on esile kerkinud mitmeid huvitavaid noori kirjutajaid ja küll neid ilmub ka edaspidi, selles pole kahtlust.

 

Teoses „Kiri kodust“ kumab läbi ootus ja ootusärevus muuhulgas ka välisriikidesse mineku või seal oleva ees. Kas välismaa magusus paelub ka Teid või hoiate pigem oma juurte juurde?
Luule juures on alati huvitav see, kuidas teksti on võimalik sisse lugeda ka selliseid asju, millele autor ise üldse pole mõelnud – hea tekst ongi vast selline, mida lugeja saab seostada omaenda isikliku kogemuse ja eluga. Olen üsna palju reisinud ja mõnda aega ka välismaal elanud. Reisimine, eriti noores eas ja väljaspool Euroopat, muudab maailma avaramaks ja aitab paremini mõista mitte ainult teisi, vaid ka iseennast. Siiski pean tunnistama, et just selles raamatus on reisimist küll peamiselt sisemaastikel.

 

Kus on Teie mõtetemeka ehk kas õiged sõnad leiate kodus olles, looduses või hoopis mõne kohvikulaua taga?
Kõige mõnusam on tööd teha kodus, oma laua taga. Kohast tähtsam on ehk isegi õige hetke leidmine, et olemine oleks piisavalt vaikne ja selge.

Küsis Andrea Annus.

Andrea arvustust Carolina Pihelgase luulekogule “Kiri kodust” loe siit!