Intervjuu Piret Rauaga

Piret Raud
Foto: Ingrid Maasik

Piret Raua raamat „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Piret Rauaga.

 

 

Tihti öeldakse, et lastekirjanik peab olema hingelt laps. Kui palju see Teie kohta kehtib?

Oleneb, mida sellega täpselt silmas peetakse. Oma lapsepõlve kaisuloomi ma tõtt-öelda diivani peal reas ei hoia ning klounininaga mööda korterit ringi ei tantsi, aga kui „hingelt lapse“ all mõista eelarvamustevaba huvi kõige tundmatu ja tuttava vastu ning omadust siiralt rõõmustada, kurvastada ja vihastada, siis selle võtan omaks küll. Olen küllaltki emotsionaalne tüüp, aga see kehtib vist kõigi loominguliste inimeste kohta, mitte vaid nende, kes loovad lastele.

Lastekirjaniku töö on iseenesest töö nagu iga teinegi, mis eeldab teatavat professionaalsust ja tõsist suhtumist. Kui me mõtleme lastearstide peale, siis nendelt me ju lapsemeelsust ei oota. Eks sama on ka lastekirjanikega – meie tööl on küll oma spetsiifika, aga eelkõige seisneb see ikkagi loo kirjutamises, mingite mõtete verbaalses väljendamises.

Te olete ühtaegu nii hinnatud kunstnik kui ka kirjanik. Millistest oskustest Te puudust tunnete?

Loomeinimese õnn on see, et tal on igal juhul alati arenemisruumi. Eks minagi püüan iga järgmise raamatuga midagi uut ja paremini öelda ning seda nii piltides kui tekstis. Tehniliste oskuste täiustumise tee on üks lõputu teekond, mida loodan käia nii kaua, kui elan. Eesti keel on rikas ja samas ka väga reglementeeritud grammatikaga ning keele reeglites ja ortograafias tehakse pidevalt uuendusi. Pean tunnistama, et kõigis nendes filoloogilistes nüanssides ei ole ma alati sada protsenti kodus. Õnneks on olemas keeletoimetajad, kes neid asju teavad.

Teie lasteraamatuid on tõlgitud inglise, jaapani, prantsuse, saksa ja teistessegi keeltesse. Mis on Teile võõrkeelsete raamatute avaldamise juures kõige rohkem rõõmu valmistanud?

Kui raamat on hästi vastu võetud nii kriitikute kui laste endi poolt. Kui on ilmunud head arvustused ja lastežüriid on valinud mu raamatu oma lemmikuks. Samuti kui mõni jutt on leidnud tee raamatu kaante vahelt välja kaugemale – näiteks Prantsusmaal valmis „Natuke napakate lugude“ põhjal muusikaline etendus. Rõõmu võib teha seegi, kui raamat on trükitehniliselt õnnestunud või kui sel on värske ja elegantne kujundus. Ja muidugi see, kui väliskirjastusel on tekkinud mu töö osas usaldus ja ta palub luua midagi spetsiaalselt neile, andes mulle sealjuures täiesti vabad käed.

Miks võiksid täiskasvanud lugeda lastekirjandust?

Ma tegelikult ei arva, et nad ilmtingimata peaksid. Nad võiksid lihtsalt rohkem väärt ilukirjandust lugeda. Raamatumüügiedetabeleid vaadates tundub, et väärtkirjanduse lugemine ei ole väga levinud.

Mida Te ütleksite lapsele, kes ei taha lugeda?

Ma kindlasti ei tänitaks ta kallal, sest küllap on sel lapsel olnud lugemisega lihtsalt kehvad kogemused. Pigem aitaks tal leida just tema jaoks sobiva raamatu. Sellise raamatu, mida ta tahaks lugeda.

Küsis Anna Elisabeth Lõuna.

Anna Elisabethi arvustust Piret Raua raamatule „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ loe siit!

Advertisements

Retsept progresseeruva kahanemise raviks

lugu-sandrist-murist-tillukesest-emmest-ja-nähtamatust-akslist

Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“

Tänapäev, 2015, 100 lk.

Illustreerinud Piret Raud

Toimetanud Jane Lepasaar

Kujundanud Dan Mikkin

 

Tähelepanu! Tegemist on lasteraamatuga. Võib tekitada kergekujulist sõltuvust ja kahjustusi ebamäärases kehapiirkonnas nimega hing. Lugemine omal vastutusel. Aga lugege siiski.

Piret Raua lasteraamatu „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ pikk pealkiri võib esialgu ära ehmatada. Tegelikult käivitub tempokalt südamlik lugu, kui koolipoiss Sandri igapäevarutiini hakkavad rikkuma veidrad sündmused. Ema kahaneb tillukese nuku suuruseks, klassis tõstab asju ringi nähtamatu Aksel ning Sandrit jälitab salapärane ja karvane võõras.

Igavust tundma raamatut lugedes ei pea. Tegevustik hakkab arenema kohe esimesest leheküljest ja seda ju lapsed healt seikluselt ootavadki. On kurbust, rõõmu, vääritimõistmisi ning väljapääsmatuid olukordi, kust ikka tänu õnnelikele juhustele see väljapääs leitakse. Lugu avaneb läbi kahe tegelase silmade. Nii on kirjanikul võimalik tänu erinevatele vaatevinklitele ära selgitada kõik, mida üks minajutustaja täielikult teada ei saa.

Piret Raud loob maailma, mis on ühelt poolt nii tavaline, meile kõigile tuttav, ja teisalt nii eriline, üle võlli ja absurdne. Inimestega juhtuvad maagilised asjad, millele keegi ei oota ega otsi teaduslikku lahendust. Veidraid nähtusi võetakse iseenesestmõistetavana või väikese kõrvalekaldena. Isegi naine, kellel on pea asemel pilv, ei tekita sõbrannade jaoks suuremat probleemi kui see, kuidas pimesikumänguks piisavalt pikka salli leida. Nojah, ega need sõbrannad nüüd ise ka päris normaalsed ei ole oma mõmmide kammimise ja lipsustamisega. Eriskummalised juhtumised moodustavad jutustuse pindmise, lihtsamini vastuvõetava kihi.

Kuid jutustuses on ka tumedamaid asju ja see on emotsionaalselt raskem pool. Mõned inimsuhetega seotud probleemid, näiteks madal enesehinnang või tähelepanupuudus, on kõndima pandud metafoorid. Iga pisemgi lugeja võib pähkli läbi hammustada ja mõista, et maagiline realism jutustab meile peidetud tähendusega lugu. Samas tulevad väikestest detailidest välja mured, mida maagiaks ei teisendata –  võimalik töökaotus, üksikema elukorraldus, inimsuhete purunemine või võitlus vähiga. Tundub, et kõige raskemad probleemid on jäetud tahaplaanile, laste jaoks on tehtud polsterdatud ja pehme maandumine. Elukogenum lugeja võtab ehk rohkem südamesse haige naise hülgamist onu Allani poolt (majasõber või misasi?) ning lapse õlgadele langenud ebareaalselt suurt vastutuskoormat. Piret Raud loeb küll moraali, aga mõõdukalt, rohkem nii “Väikese Printsi” stiilis: “Kui kedagi aidata, siis muudab see su mitmes mõttes suuremaks.”

Niisiis, tegemist on lasteraamatuga. Raamat on mõtlemapaneva ja hingekriipiva toimega. Tarvitage raamatut üksi või koos lastega. Raamat võib muuta teid paremaks inimeseks. Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimisel pöörduge kohaliku mõmmiklubi esindaja poole.

Anna Elisabeth Lõuna

Anna Elisabethi intervjuud Piret Rauaga loe siit!

Veskitööd ei tehta sääl…

Inimva?a?rsed kaaned.indd

 

Andrus Kivirähk „Inimväärne elu“

Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 80 lk.

Kujundanud Peeter Laurits

 

 

 

Andrus Kivirähki kogumik „Inimväärne elu“ sisaldab kahte lühijuttu, mis on varem ilmavalgust näinud ajakirjas Looming. Neile, kes  Kivirähkist lugu peavad, on need lood kaks maiuspala ootuspärases headuses. Nagu ka „Maailma otsas“, on sellegi teose keskmes lihtsad inimesed oma murede ja probleemidega, kuid need inimesed ei ole head. Ladusas stiilis, kuid otsekoheselt ja halastuseta näitab autor Eesti ühiskonna valupunkte läbi groteskse kõverpeegli.

 

Esimese novelli „Üks veski seisab vete pääl…“ keskmes on neljakümnendates eluaastates Vana Säga, kelle eksistentsi mõte seisneb linnameestele molli andmises. Selles ootuses kulgevad tema nukrad päevad bussipeatuses konutades ja möödunud kuldaegu meenutades. Novellis on üksjagu vägisõnu, vägijooke ja vägitegusid. Nautida saab Kivirähki oskust vaheldada lüürilisi olukirjeldusi joobnud meeste nürimeelse lalinaga. Pisut paatosliku stiiliga võimendub lootusetus, kivirähkilik ürgkurbus.

 

Teine följeton „Inimväärne elu“ pajatab loo kahest naisest, Maretist ja Sirjest, kes pole rahul eluga Eestis ning seetõttu sooviksid kolida Rootsi, Soome või Andromeedale. Eks igal pool mujal ole ju elu parem, palk kõrgem ja kaubanduskeskused suuremad. Missuguseid lahendusi unistuste marjamaale pääsemiseks naised otsivad, jäägu siinkohal täpsustamata. Ja kui novelliga lähemat tutvust teete, saate teada, kuidas hukkus Sirje mees, Soomes ehitajana töötanud Janek. Keeleliselt on “Inimväärne elu” vähem mänglev ning ei tekita nii palju emotsioone. Kaasa haarab pigem süžee areng, mitte sõnaseadmise ilu.

 

Raamatu on fantaasiaküllaselt kujundanud Peeter Laurits, luues novellidele müstilise ja igavikulise mõõtme. Pildid annavad mõista, et külajuttudes peitub enamat, kui lugedes paistab. Vinjetid iga lehekülje alaosas on tõeliselt toredad. Siiski on mul tõesti raske mõista, miks ei kasutata teksti kujundades rööpjoondust.
Mõlemad lühijutud kajastavad eestlaslikku allasurutustunnet, igatsust inimväärse elu järele, mida iganes keegi inimväärseks peab. Raamat oma grotesksuses ajab naerma, olles samas nii lõpmata kurb. Tekib kahtlus, et järsku polegi see pelgalt kõverpeegel. Kas ehk Kivirähk ise pole Kri-In-Poulsen, intelligentne humanoidist antropoloog, kes Maad asustavat veidrat rassi palehigis uurib.

Anna Elisabeth Lõuna

Nelja elusaatuse ja muutuvate aegade ristumispaik

17261

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

Tõlkinud: Jan Kaus

Toimetanud: Piret Pääsuke

Kujundanud: Dan Mikkin, Slava Devjatkin

Varrak, 2015. 256 lk

 

Tommi Kinnuse romaan „Nelja tee rist“ on sündinud mälestustest. Ühe perekonna ja ühe maja loost. Maja seisab nelja tee ristil, kus ta näeb paremaid ja halvemaid aegu, jah, isegi nii halbu, mil tormilistes sõjasündmustes maja maha põletatakse. Ja ka inimesed seisavad nelja tee ristumiskohal, kus neil on teha omi valikuid, ning seegi pole kerge, eriti tagajärgedega silmitsi seismine. Tommi Kinnunen jutustab loo inimlikest tunnetest, suhetest, eneseotsimisest, kuid ka ajaloost – seda läbi ühe perekonna, kolme inimpõlve. Kõikide lugude keskmesse jääb maja, kes vaikselt ning vähenõudlikult jälgib sündmuste käiku, mattes endasse mälestusi ja saladusi tillukestest lastesaabastest sirgeks taotud naelteni.

Perekonna käekäiku tutvustatakse läbi nelja perekonnaliikme. Iga tegelast saadab vanne, see märgilise tähendusega tõotus, mis nende olemust kõige paremini kirjeldab. Olgu see siis ämmaemanda-, lotade-, abielu- või sõjaväevanne. Romaan koosneb novellilaadsetest lugudest, mis pärinevad erinevatest aegadest ja kohtadest. Alguses tundub, et lood pole justkui omavahel seotud, süžeeliinid jäävad lahenduseta, paljutki jääb ütlemata. Tasapisi selgub, et autor poetab väikesi vihjeid läbi erinevate tegelaste, erinevate novellikeste. Seega on „Nelja tee risti“ lugemine kui mosaiigi ladumine, kus iga inimese jutustusega lugu täiustub ja omandab uue kihi ja uue mõõtme.

Lugu saab alguse ämmaemand Mariast, iseseisvast ning sõltumatust naisest, kes vajadusel suudaks oma õlul kanda kogu maailma raskust. Jõudnud oma uude elupaika Põhja-Soomes, mõistab ta peagi, kuivõrd raske on teenida ämmaemandana inimeste usaldus ja sulanduda ühiskonda. Ometigi tõestab ta, kui oluline on tema roll külas. Õnnelikult elamiseks ei vaja Maria enda kõrvale meest, õigupoolest ei soovikski ta seda. Maria ostab kasvõi meestejalgratta (oh häda, tellitakse naiste oma), õpib paari tunni jooksul rattaga sõitmise selgeks ning väntab kilomeetreid, nii et pahkluud välguvad. Maria temperament ning tema iseteadlikkus muudab ta selliseks tegelaseks, kes purustab omaaegseid soorolle ja murrab end lahti igasugustest piirangutest.

Vastupidiselt Mariale tunneb tema tütar Lahja vajadust leida enda kõrvale meesterahvas ja sõlmida ontlik abielu. Vast teab ta ema kogemustest, milliseks kujuneb üksikvanema elu. Vaatamata üksijäämishirmule on Lahja küllaltki endassetõmbunud ja soojuseta inimene, kes peletab ise sellest aru saamatagi teisi endast eemale. Kuigi Lahja ümbritseb ennast perekonnaga ja otsib lähedust, tunneb ta end siiski erakuna.

Kaarinat seob perekonnaga abieluvanne. Ta on teise kandi tütarlaps, teiste kommetega. Tema mehe perekonna jaoks mälestusi täis maja tundub talle vaid ebapraktiline ja jaheda õhkkonnaga. Kaarina õpib oma kange karakteriga ämma Lahjaga toime tulema, kuid tõeliselt tundma alles siis, mil peamine elusagin on majast lahkunud, ajal, mil Lahja vajab enim tuge, kuid tõrjub teisi visamalt kui enne.

Viimane peatükk on kirjutatud romaani ainsa meespeategelase, Lahja abikaasa Onni  silme läbi. See on ühe sõja läbi teinud tööka mehe ja hea isa lugu tolleaegsetest ühiskonnanormidest ja piirangutest, raamidesse surutud inimese suurest saladusest ja traagikast.

Iga „Nelja tee risti“ tegelane on tugev isiksus, ürgsoomlaslikult visa kõigis oma eesmärkides, veidrustes ja eluvõitlustes, jättes suurima koorma vaid enda kanda. Lõppude lõpuks on kõik oma eluga kuidagi üksi. Ühele pereliikmele tähendusrikkad hetked ei pruugi tulevastele põlvedele midagi öelda, sellest ei kõnele teistele mõistetavalt vanad fotod ega tillukesed lastesaapadki.  Tommi Kinnunen, kirjanik, on see, kes muutuva sajandi vaimu kajastava stiili ja ladusa jutuvestmisoskusega suudab kinnised põhjasoomlased lugejaile mõistetavaks teha. Nii annab ta edasi iga isiksuse kordumatu eripära igavikku kadumisega kaasnevat mõrkjat valu. „Nelja tee rist“ on nelja inimese, nelja elusaatuse ja muutuvate aegade ristumispaik, aga võib-olla lihtsalt teelahe seal kusagil kaugel Kuusamos.

Anna Elisabeth Lõuna

Mida ulatada lõpetuse inglile?

lõpetuse-ingel

Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel“

Loomingu Raamatukogu 2015/8-9. 88 lk.

Toimetanud Kai Aareleid  

Kunst sünnib meeleheitest, kirjutab Tõnu Õnnepalu. “Lõpetuse ingel” tundub olevat sündinud suure vaimse pinge ja sügava pettumuse ajel. See pole raamat, millest ootaks haaravat süžeed, intrigeerivaid tegelasi ja säravat lõpplahendust. Puudub draama. Draama ilmselt oli juba ära, kunagi varem, kusagil suures maailmas. On üksnes kibestunud kirjanik, üksik saar, sügisrändlevad linnud ning lõpetuse ingli hall kühmus selg.

Jättes seljataha pingelise teatrifestivali korraldamise perioodi, sõidab kirjanik neljaks nädalaks väikesele saarele. Autor isoleerib end ülejäänud maailmast. Aeg peaaegu seisab. Ümbritsetuna vaikusest ja muutlikust loodusest, vajub kirjanik sügavale mõtteisse, otsima oma hinge peegelpilti. Välismaailm jõuab autorini põgusate puudutustena. Raamat sünnib avasüdamlike sisemonoloogidena, mis kajastavad olemise ja loomise tabamatut kurbust. Vahepeal peab Õnnepalu kujuteldavat dialoogi Lev Tolstoiga, sõnastamaks kunsti alustalasid ja eesmärke.

“Lõpetuse ingel” meenutab oma ülesehituselt päevikut. Tihti on kirjutatu niivõrd vahetu, et lugeja tunneb, nagu satuks peale kirjaniku hingealastusele. Ometigi ei või kindel olla autori absoluutses siiruses. Ütleb ju Õnnepalu ise, et ka siirus võib kunstis olla üks võte, millega tähelepanu tõmmata. Inimesele on omane liialdamine, teiste heakskiidu nimel efektitsemine, enesepettus, klammerdumine kannatuste külge. Ja kui uskuda kirjanikku, et see tõeliselt aus, tõeliselt isiklik, millest ta ikka on tahtnud kirjutada, toob hetkelise ja võimsa kergenduse, mille järel kohtub lõpetuse ingliga – siis sellist vaimustavat siirust sellest raamatust vist veel ei leia.

Vaikselt toimetades ja looduse ürgseid etendusi jälgides leiab Õnnepalu end mõtisklemas elust ja surmast, usust ja armastusest. Kurgivõileiva, piimakohvi ja puruse taldriku kõrvalt tuletab Õnnepalu meelde, et ka kõige tühisem inimene on tegelikult huvitavam kui kõige suurem meistriteos. Küsimuse alla seatakse kunsti liigne ülistamine ja kõige ajaloolise meeleheitlik säilitamine. Autor maadleb nii mineviku kui ka tulevikuga. Ta kirjeldab valusa täpsusega inimese eksistentsiaalset vajadust endast midagi maha jätta, tõestada elatud elu väärtuslikkust.

Filosoofilised mõtisklused vahelduvad luuletustega, mis peegeldavad nii loodust kui ka autori mõttekäiku. Laused, mida Õnnepalu kasutab, on lihtsad ja lühikesed, luues mõttepause. Lugejal on vaja aeg maha võtta ning kaasa mõelda. Väljendid on tihti paradoksaalsed või sõnamängulised. Ometigi on iga ütlus jõuline ja sügavalt mõtestatud. Lugeja võib äratundmisrõõmuga märkida, et just nii oleks temagi tahtnud raamatu kirjutada. Õigupoolest võiks „Lõpetuse inglit“ käsitleda kui aforismide kogumikku, kuid see oleks liialt lihtsustatud lähenemine. Raamat ei ole sündinud kunstlikult, vaid on arenenud kui tunnetusprotsess, mille käigus klaaritakse arveid inimese, loomingu ja igavikuga. Osa mõttearendusi jääb poolikuks, osa mõtteid korduvad. Siiski tuleb teatrifestival ikka ja jälle Õnnepalu juurde tagasi, isegi unedes.

“Lõpetuse ingel” on raamat, mida on kergem lugeda, kui sellest kirjutada. Ilmselt ei tahagi see raamat, et temast kirjutataks. Vast tasub selle juurde tagasi tulla neljakümne aasta pärast, istudes sügissaarel vanas aias, vaadates valgeid krüsanteeme ja kuulates luikede haukumist. Siis mõistaks paremini, mida tähendab seista lõpetuse ingli ees tühjade kätega. Kuid ükskõik, mis talle ulatada, lõpetuse ingel ei tule kummardama.

Anna Elisabeth Lõuna

Voolin puust ja värvin punaseks

                                                 

Kalju Kruusa 9789949382514.jpg“Äädikkärbsed”

Kirimiri, 2015. 128 lk.

Toimetanud Elli Feldberg

 

 

 

 

Äädikakärbsed on väikesed tüütud putukad, kes tunduvad ilmuvat eikuskilt kohe, kui unustad lauale pooliku õuna või lõhkikukkunud ploomi. Äädikakärbsed on kummalised, nende lend kaootiline ning neist ei saa kuidagi lahti, mitte enne, kui moosikeeduhooaeg on läbi.

Kalju Kruusa (kodanikunimega Jaanus Valk) „Äädikkärbsed“ koondab kaante vahele seni avaldamata luuletused, kaootilise ülevaate mitmete loomeaastate pudemetest. Autori enda luuletuste ja meeleolupiltide kõrval saab nautida tõlkeluuletusi, mis teost tasakaalustavad ja tervikuks põimivad.

Kruusa eripära peitub kõigepealt tema ainulaadses stiilis. Üldlevinud luule- ja keelereeglid on tema jaoks liiga tavalised. Ta võtab endale vabaduse vormistada kõik oma äranägemise järgi ja kasutada enda loodud veidrat murrakut, mida nimetab vanaema köögikeeleks. See aga ei tähenda, et Kruusa seaks sõnu ritta juhuslikult või hoolimatult. Otse vastupidi – sõnad on keeletundlikult valitud ning peenekoelised ja väljapeetud isegi oma argisuses. Kõige märgatavamaks omapäraks võib pidada õ asendamist y-ga – teatud mõttes on tegemist otsekui autori järjekindla allkirjaga, matriitsiga, millega iga luuletuse omaks vermib.

Raamatut alustab Kruusa mõjusa pöördumisega võimalike kriitikute poole: Kui ei saa synadega hakkama,/ lypetan igaveseks luuletamise./…/Hakkan hoopis puunikerdajaks – / voolin puust ja värvin punaseks./ Kas kõik said aru? (lk 5).

Luulekogu on oma olemuselt äärmiselt intelligentne. Kruusa näol on tegemist polüglotiga, kes valdab seitset või rohkematki võõrkeelt. Seega kajastuvad teised kultuurid mitte ainult tõlkeluuletustes, vaid ka Kruusa enda loomingus. Autor ei häbene kasutada oma luuletusteski viiteid enda tõlgitud luulele, mis muudab nii tema tõlke- kui ka loomeprotsessi üheks tervikuks (lk 59). Kruusa varasemate luuletuste hulgast leiame nii mänge võõrkeelsete sõnadega (lk 7) kui ka peenutsemist eestikeelsete sõnade võõrapärasemaks muutmise näol (lk 11).

Sisult mõjuvad luuletused lihtsalt. Kruusa jälgib, tunnetab, märkab ja kirjutab. Luuletused ja miniatuurid sisaldavad põhiliselt kohakirjeldusi, hetkeemotsioone, mõtisklusi või isegi unelmaid. Kruusast jääb mulje kui vaoshoitud luuletajast, kes ei vaja liiga suuri ja õõnsaid sõnu oma mõtete edasiandmiseks. Samas tekivad kahtlused, kas kõik on ikkagi nii lihtne, ehk on argise või sõnamängulise pinnavirvenduse all mingi sügavam alltekst, mingi tuumakas elutõde. Ja siis tekivad omakorda kahtlused, et järsku veab luuletaja lugejat ninapidi, luuletustes polegi mingit metatasandit. On vaid see, mida sa loed ja mida luuletaja kirjutab, lase ainult sõnadel endast läbi voolata.

Luulekogu on eriline, kuna annab võimaluse jälgida autori arengut. Kogumiku alguses sisaldab Kruusa looming peamiselt looduskirjeldusi, milles eriline tähtsus on merel: Vesi ise on nii süütult süütult sinine. Mu silm tabab ka halli ta hingel, mis annabki talle erilise elavuse ja ilmekuse (lk 23). Samuti kasutab autor pikki loetelusid, mis loovad elavalt looduslähedase pildi: maapind on kuum. lamasklen rannaniidul, /mis on kuiv. kastehein, linnurohi, tulikas,/ naistepuna, ristikhein, angervaks, metsmaasikas,/ kannikesetuustik (lk 6). Juba nendes luuletustes on näha autori keskendumist detailidele ja püüdu leida oma eripära. Kui nüüd umbes sealmaal tekitab Kruusa omapära lugejas võõristust, ei tasu luulekogu pärast esimest katset kõrvale visata. Kruusa stiili sisse elamine on vast kõige raskem, peagi lugeja harjub ja leiab end tema luuletuste lummusest.

Edaspidi lisanduvad looduskirjeldustele armastusluuletused. Looming muutub mitmekesisemaks ja ka mõtisklevamaks. Autor teeb teravaid märkusi nii ühiskonna (lk 49) kui ka areneva tehnoloogiamaailma kohta (lk 50). Samas võime luuletustes jälgida autori käekäiku hommikust õhtuni, saada osa tema isikliku elu detailidest kuni kogetud tänavavägivallani välja (lk 53). Märgata on ka idamaise filosoofia eksistentsiaalseid mõjusid: Sündisin/ ja surusin käe rusikasse/ Kui ta avasin, olid sinna sisse muljut/ saatusejooned (lk 12).

Järsk muutus Kruusa luules toimub sajandivahetuse aegu – luuletused on äkitselt kompaktsemad ning tundub, et poeet on leidnud oma niši, kasutades peeneid kalambuure. Kruusa ei loobu enese loodud murrakust, vaid muudab seda veelgi mõjuvamaks ja erilisemaks. Tundub, et autor kombib ka sürrealismi piire: kuu olla seda nägu/ et ta täna hüppavat/ tyepoolest alla/ muidugi/ olevat see enesetapp/ aga ainult kultuuriliselt (lk 78).

Kalju Kruusa „Äädikkärbsed“ on luulekogu, mis võlub lugejat oma lihtsuses ja aususes. Kui alguses tundubki tegemist olevat veidrate luuletuste kaootilise valikuga, siis tasapisi hakkad tajuma tervikut, nautima stiili- ja keelemängu, otsima elutõde. Ja lõpuks tunned, et neist luuletustest ei saa kuidagi lahti. Nii nagu äädikakärbestest ikka.

Anna Elisabeth Lõuna